Tere!

Mina olen Dagmar. Olen hetkel 37 aastane, viieliikmelise perekonna ema ja Metsala majakese perenaine. Siin plaanin rääkida maja ehituse protsessist ja tunnetest ning võimalik, et ka üleüldisest majapidamisest. Kõike seda küll enda silme läbi, teiste pereliikmete tunnete ja mõtete kajastamist enda õlule võtta ei julgeks. Tänapäeval on blogimine küll vist pisut välja surnud teema, pigem sotsmeedias jagatakse mõtteid, aga meie ehituse lugu olen seal seni vaid storydes näidanud ja mõelnud, et tore oleks kuidagi mõtteid ka säilitada. Niisiis elab siin meil kolm poissi, kaks neist juba teismelised. Koer ja kass. Hulk hiidküülikuid. Ja tegelt kanad ka, kuigi kirjutamise hetkel kahjuks mitte, sest planeerimata koduloom rebase näol otsustas nad ära süüa.

Metsala koht on minu jaoks lapsepõlve suvekodu. 18 aastat tagasi kolisime algselt ajutise plaanina mehega siia. Ootasin siis oma esimest last. Maja oli pisike, umbes 50 m2. Vesi tuli kaevust ja vets oli õues. Kanalisatsiooni ja puurkaevu saime aastal 2015. Vesi tuli tuppa vähem kui kuu enne noorima lapse sündi. Mäletan kui segaduses oli noormees, kes veesüsteemi ühendama tuli ning taipas, et meie vana kaev oli tühi. “Kuidas sa siis vett saad?” Selgitasin, et toon kanistriga alevist, ema korterist. Viitas mu kõhule ja pomises, et ta parem enne ei lahku kui on vee tuppa nii ära ühendanud, et ma sellist lollust enam tegema ei peaks. Pidin peast hull olema. Ilmselt natuke olen ka, aga see pole sissejuhatava postituse teema.

Üritasime maja hoida ilusa ja elamiskõlblikuna. Saime selle päris endale. Paberil. Enamus tuttavate meelest oli see absurdne viis elada. Meie mehega, kolm last ja minu isa nii tillukesel pinmal koos. Mõlgutasime korduvalt mõtet teha juurdeehitus või äkki päris uus maja siiasamasse kõrvale. Elu tegi otsuse meie eest.

2022 aasta ühel novembrikuu esmaspäeva õhtul küsis päästeameti vahetuse vanem mult korduvalt, kas mul on lastega kuhugi minna. Majja tagasi ei pääsevat, ainult olulised asjad võite ettevaatlikult minna otsida kui lampi on võtta, aga pigem homme, päevavalges. Elamiskõlbmatu… Sellest hetkest näib nii kaua aega olevat möödunud, sest nii paljut on muutunud. Eelkõige iseendas sees. Oli neid, kes ütlesid, et midagi hullu ju ei näi olevat, koristage ja korras. Nad polnud maja muidugi teisest küljest lihtsalt näinud. Mulle näis et enamik soovitas siiski buldooseriga kokku lükata.

Aga siin me oleme. Peaaegu 3 aastat hiljem, kirjutan seda küdeva kamina ees tugitoolis.