Enne veel, kui ma hakkan kirjutama kõigist neist lõbusatest ja kurbadest majaehitushetkedest, tuleks vast rääkida, kuidas pärast kõike siia üldse jõudsime. Enamus sellest kõigest kuulub mu abikaasa jonnakuse arvele ja olen selle eest tänulik. Kui vihaseks ta mind vahel ka oma põikpäisuses ei aja, siis see õudne omadus on samas ka õnnistus.

Minus jagus pealehakkamist, et hoida laste elu joonel ja püüda koguaeg olla tubli, tubli, tubli. “Ma ei ole allaandja!” korrutasin endale. Aga tegelikult oleksime ilmselt kõik vaimset abi vajanud. Lastele see korraldati, kooli poolt. Nende jaoks näis see pigem tüütu kohustus. Väiksemaga sattusin psühholoogi juurde, kui ta käitumises avaldus ootamatu vägivaldne episood lasteaias, sellest koorus välja tänaseks ath diagnoos ja on olnud omaette pikk teekond. Käisin toona Haapsalus käsitöö kursusel ja üks kursaõde uuris, kas mulle leinanõustamist on pakutud. Sellest ajendatuna suhtlesin ühe veebist leitud nõustajaga, kes aitas natuke mõista minu rütmi ja reaktsioone. Üritasin end siiski veenda, et mehel on veel raskem, lisaks majapõlengule, pereliikme surm vaid vaevu nädal hiljem ja minus tekkinud kinnismõte, et see kõik on selge märk sellest, et me peaks eri teid minema.

Kuidas leida ehituseks raha, kui sul on kolm last ja kaks autoliisingut? Tuli välja, et suurte perede toetusmäärade jaoks olid meie sissetulekud liiga suured, pankade jaoks aga liiga väiksed. Endil meil suuri sääste ja rohkemat isiklikku kinnisvara polnud. Jah, oma rumalus, et kindlustust polnud, selle teadmise saime kähku. Kui ma lõpuks järgi andsin ja nõustusin, et me ikkagi hakkame üles ehitama, pani mees korteriostu plaaniga võetud laenuraha majakarbi ehituseks. Juurdeehituse seinad ja katuse sarikad, maja projekt ja aknad. Vundament oli hetke köögi ja vannitoa osal juba olemas, sest olime plaaninud selle laienduse ette võtta. Esimese pool aastat pärast põlengut käisin ma majas mõned üksikud korrad. Algul niipalju, et püüda sortida, kas on säilituskõlbulikku kraami, hiljem rohkem lihtsalt istusin. Mul ei olnud visiooni, erinevalt mehest, kes oli arhidektiga majale projekti joonistanud ja näis väga õhinas valmispilti nägevat. Üle poole tunni ma kohapeal olla ei suutnud, füüsiliselt hakkas halb. Vanem poeg käis isal abis lammutamas jne. Kõhklesin, kas ta tohiks seda teha, aga kinnitas mulle, et kõik on hästi ja sedasi ta just pigem maandab oma pahameelt. Esimese suvegi veetsin pigem korteris. Elutoa põranda tühjendamisel osalesin. See on meelde jäänud avastusega, et lisaks lugematutele legoklotsidele ilmusid keset platsi välja ka sukavardad. Naersime, et vähemalt olid loodetavasti rotipoegadel varbad soojades sokkides.

Ilma pangalaenuta me seda üles ei ehita, see oli ilmne. Kirjutasime lõputuid taotlusi. Lõpuks soostus üks pank seadma tingimused, mis tuleks ära tasuda (olin käinud silmaopil nt ja vundamendi ehituse rahad) enne kui nad taotlust vaataks. Olin juba otsustanud, et võtan oma pensionisamba välja, aga see raha pidi minuni jõudma poole aasta pärast. Mingil hetkeemotsioonil tekis mulle mõte abi küsida tuttavatelt, laenu, mitte annetuse näol, plaaniga see pensionirahast tagasi maksta. Minu üllatuseks oli mees nõus laskma mul proovida. Ma ei tea kas tal oli sellesse usku või mitte. Igatahes hakkasin saatma kirju, milles selgitasin olukorda ja küsisin abi. Mõni vastas, mõni aitas ka. Suur tänu neile kõigile. Enamik ei osanud sellele ilmselt kuidagi reageerida ja võimalik, et nii mõnigi eemaldas mind vähemalt mõttes tuttavate seast. Kõige selle sees tabas meid järjekordne pereliikme kaotus. Üritasin oma plaaniga toime tulla nii iseseisvalt kui suutsin, sest matuste korraldus ja kulu olid omaette väljaminekud ja lisastress mehele. Loomulikult püüdsime leida veel misiganes lahendusi raha leidmiseks. Tegelikult olin juba oma mõttes kahtlema löönud ja usk sellisesse lahendusse kõikuma löönud. Järsku pärast juppi vaikust sain sõnumi “Kui palju teil kokku vaja?” Ma polnud sellelt tuttavalt reageerimist oodanud tegelikult ja esimese hooga püüdsin selgitada, et osa summast on meil juba kooski ja miskit puterdasin veel kui lõpuks tuli küsimus “Okei, palju teil puudu on?” Olin endiselt segaduses, et kas ta uurib niisama uudishimust või mis. Vastasin konkreetse numbri ja sain vastuse, et kui mulle tema tingimused sobivad, laenab korraga puuduva summa. Päriselt? Helistasin mehele, kes ilmselgelt ei suutnud ka uskuda, et keegi on valmis nii piisavalt suure summa laenama, pealegi meie silmis mõistliku intressiga, olime sellega arvestanud. Maksime oma pisemad asjad ära, võtsime asutustelt kinnitused, et lepingud on lõpetatud ja pöördusime uuesti panga poole.

Mäletan et olin vanima pojaga koos linnas, äkki miskeid kooliasju ostmas, kui mees helistas, ilmne ärritus hääles ja ütles, et saatis panga halduri just sooja kohta. Miks ometi? Sest nad leidsid, et kui me suutsime väiksed asjad ära kustutada, siis kindlasti leiame ka autoliisingute lõpetamiseks raha ja siis võime uue taotluse teha. Istusin keset kaubanduskeskust pingile ja nutsin. Lihtsalt lasin pisaratel joosta. Olin end maja juures telkides veedetud suve jooksul õhinasse ajanud mõttest, et kõik läheb hästi ja me kolime varsti tagasi koju. Poeg seisis kõrval ja oli ilmses segaduses, kas ma läksin isaga tülli või miks ma nutan. Autoliising oli näinud niigi mulle asjana, mis äkki liigne. Mäletan, et pärast põlengut tundsin end halvasti, et sõitsin meile annetatud asjade järgi uue autoga. Olin selle ostnud aasta enne põlengut, suutmata uskuda, et ma saan omale lubada otse salongist autot. Mulle näis, et teised vaatavad, et näe autot on saanud osta, aga riideid ei leia lastele selga jne.

Me ei ole allaandjad, rõhutas abikaasa ja läks uuele ringile taotlustega. Heameeleks nõustus järgmine pank, kes enne suhtus meie soovi umbusklikult, pidama läbirääkimisi. Ainult et kohe algul tehti meile selgeks, et nii väikest summat kui küsime, meile ei anta. Nalja teete?! Kuidas saab meie soov liiga väike olla? Kõik ütlevad meile EI, teie soov käib teile üle jõu ja nüüd öeldakse, et ei kullakesed, mõelge suuremalt, sest see number pole realistlik. Olime algusest peale plaaninud, et enamus töid teeme ise ja üritasime sellele ka rõhutada, aga ikkagi ütles haldur lõpuks ette umbkaudse summa, millega peaksime oma plaani lahti kirjutama. Ja täna ütlen, et jumal tänatud, et meile ei antud meie algset soovi, sest asjad ja teenused läksid ajas üha kallimaks ning teades, mis on hetke jääk ja veel tegemata tööd, siis tal oli vägagi õigus. Igatahes saadeti meile excelitabel täitmiseks ja muutmiseks ja uuesti muutmiseks. Ja oi, oli see vast tabel. Ma ei tea isegi, kuidas seda kirjeldada. Ilmselt saadeti meile kellegi teise tühjaks kustutatud fail, milles olid koodid kirjutatud temale vajalikul moel. Õnneks kui kunagi ammusel ajal koolis käisin oli mu arvutiõpetaja exceli fanaatik, mis tähendab et natukese nuputamise järgi suutsin ma arvud mehe kaustikus ja arvutiekraanil klappima panna. Aga peavalu oli omajagu, ühes kohas sai jooksma, teises ilmnesid ikkagi segadused. Vahepeal muigasin et teeks äkki graafiku või diagrammi ka, kui juba kooliaega meenutan…

Näib nagu kõik see oleks olnud ammuilma, kuigi jutt käib sügisest 2024. Laenu saime kahes etapis, mis tähendab, et ehitus on toimunud sisuliselt kolmes osas. Suvel 2023 valmis väliskarp ehk juurdeehituse seinad, teine korrus ning katusele said ükes sarikad ja algasid sees põrandate tühjendused. 2024 suve hakul kolisime lastega korterist maja juurde telkidesse, algse plaaniga pidada vastu paar nädalat, lõpuks kolisime alevisse tagasi augusti algul. Jätkasime sees põrandate lammutusega ja mõned aknad said ette. Põrandad said ettevalmistused betoonitöödeks. Selle aasta suve algul kolisime juba päris majja sisse ja augusti lõpuga lõpetasime ka üürilepingu vallaga. Kõike see on olnud võimalik, kuna iga vaba hetk on siia läinud. Väljastpoolt on tellitud tööd olnud põrandavalu, lakapealse puistevillaga soojustus, elektrikilbi tööd ja onu käis vannituba plaatimas ning nö ajaviiteks plaatis ka vetsu põranda ära. Lapsed on vist kõik oma koolivaheajad majas tööd tehes veetnud, õnneks on nende endi sooviks olnud võimalikult kähku koju naasta. Mees naerab veel tänagi, et ta käib tööl töötegemisest välja puhkamas, sest kodus pole aega istumiseks. Aga kõigest sellest järgemööda ja läbisegi edasistes jutukestes.