Jutustame natuke välisilmest. Maja fassaaditööd ei ole veel küll tehtud, aga üks väga oluline teema unistuste kodu juures on õige värvitooni leidmine.

Kui me kunagi ammu unistasime majast, siis nägin mina seda sinise või sinakashallina valgete aknaümbrustega. Seekord näis, et meest see toon ei köida. Kindel oli see, et Rootsi punane see olema ei saa. Vana maja oli armas, aga see pole kunagi olnud mulle meelepärane toon. Kui me 2023 algul paarinõustamises käisime, tõin seal välja, et ma ei tunne end kaasatuna maja teemal. Tegelikult ei olnud ma sel ajal ise absoluutselt valmis ette kujutama mis ja kuidas. Mäletan tagantjärgi, kui endast välja ma läksin sellest, et mees jagas oma uitmõtet, et on mõelnud lasta ühe seina hoopistükis maalida. Mis maal? Segi oled peast või? Ja millal sa minult selle kohta arvamust mõtlesid küsida? Mida sa sinna maali peale siis teha lased? Tegelikult on sel mõttel ju jumet, kui nüüd täna mõelda, aga sel hetkel näis mulle, et kõik teised on nii ülepea uue loomises, aga mina klammerdusin endiselt vanasse. Ma polnud valmis nii suurt otsust vastu võtma. Tegelikult iga kord kui mees püüdis juttu viia selleni, et mis värvide seast me valime, ärritas see mind sisimas. Ma ei teagi millal see muutus.

Pesamuna ath diagnoosi teekonnaga seoses olen need aastad sõitnud lugematul arvul kordadel Tartu vahet. Ühel hetkel jäi mulle sel teel sinna silma üks uuenduskuuri saanud majapidamine. Ohh, see oleks nii armas toon. Kõhklus, et mees sellega küll ei nõustu, keerutasin peas unistust, kui nunnu oleks. Kindel ei ole, aga arvan, et ta võttis ilmselt taaskord fassaadi värvi teema üles, kui ma lõpuks julgesin poetada, et on üks maja, mis mulle väga väga meeldib. Kuskohas? Üritasin siis selgitada, olles kindel, et mees ei saa mõhkugi aru, aga ta hoopis nentis, et on isegi seda märganud. Igaks juhuks koos mööda sõites juhtisin tähelepanu, et vaata, see maja. Jajah, see on tõesti ilus, puiduosa võiks sellise teha küll. Algne plaan nägi, et osa majast saab krohvikatte ja osa puidust.

Mis seal ikka, nähtud ja otsustatud, nüüd tuleb vaid värvikaardilt õige kood leida. Mis see siis ära pole?! Olete kunagi poes neid lugematuid lipikuid lehitsedes suutnud ette kujutada, kuidas toon suurel pinnal tundub? Mina ei oska aimata. Pealegi püüdsime tabada tooni, mida olime vaid möödasõites näinud. Meil oli valitavast toonist täiesti erinev arusaam, ausalt. Okei, ma olen toonierinevustes suht lootusetu. Haapsalus käsitöökursusel värviõpetuse õpetaja ohkas palju minuga, norisin teda, et ta on oma lootusetu õpilase leidnud. Mis saab siis, kuidas me leiame õige tooni?

Pidime mehega miskipärast kahekesti lõunasse minema ja sündis mõte uurida otse allikast. Uksele koputada tundus hirmus, kujutate ette, et keegi seisab uksetaga ja küsib – mis värvi teie maja on? Mina kahtlustaks küll, et miski vargaplaan. Pakkusin mehele, et kirjutame kirja ja paneme postkasti. Vahel mulle tundub, et ta naudib mu pööraseid ideid ja nõustub lihtsalt selleks, et näha kui kaugele ma olen valmis minema. Igatahes ostsin ümbriku ja võtsin paberi. Kirjutasin sellele midagi sellist, et ehitame maja ja oleme möödasõites märganud nende oma ning kuna meile väga meeldib see, siis sooviksime võimalusel teada värvikoodi, et endalgi kasutada. Lisasin telefoni numbri ja pistsin ümbrikusse. Asusime teele. Mees keeras auto hoovi teeotsast sisse ja siis taipasin ta muige saatel, et ega see ka nüüd kõige lihtsam variant pole. Mis saab, kui neil on koer? Kui keegi astub toast välja just siis, kui ma postkasti kallal kohmitsen? Issand, äkki neil on kaamerad ja leiame end mõnest facebooki grupist kui kahtlased kolajad! Jooksin postkastini, suskasin ümbriku sisse ja tormasin tagasi autosse. “Sõida ometigi!” paanitsesin naerdes. Hiljem tagasi sõites oli hoovil autosi juurde tekinud. Värin oli hinges, mis sellest saab.

Toimetasime õhtul kodus, kui telefon helises. Võõras number, aga võtsin vastu. “Tere, Raul olen” ahah… Hetkeks kiilus kinni, ainus Raul, keda täiskasvanuna teadnud olen oli mehe sõber, kes pisut pärast meie põlengut lahkus siitilmast. Minu hämmingus pilk tõmbas ka mehe tähelepanu, teisel pool toru saadi ilmselt aru, et nimi ei ütle mulle midagi ja lisati “Ma selle kirjaga seoses helistan, mis meil postkastis oli täna” Ohsaa, seda elevust, mis mind järsku tabas, onu vuristas värvi andmed ette ja vehkisin mehe poole kätega, et leidku mulle paberit ja pliiatsit kähku. Palusin korrata, et saaksin üles märkida ja tänasin info eest. Juhhuuu! Hakkama sain, käes õige toon. Pole vast vaja lisadagi, et olin enda üle hiiglauhke, et nii toredale mõttele tulin.