See foto on tehtud suvel 2023. Hüppasin pärast tööpäeva maja pealt läbi ja mees teatas väravasse tulles uhkelt, et pärg on üleval ja mina maaomanikuna toogu see nüüd tellijana alla. Ha ha haa…

Tegelikult ei ole mul väga palju endal jutustadagi esimesest suvest. Ma käisingi sedasi pärast tööd hopsti läbi, üle vaatamas kuidas edeneb. Õnneks on natuke pilte kui otsida. Aga pisut sellest, mismoodi see majakarp välja näeb. Kogu vana maja seinad jäid tegelikult püsti, tuli möllas laka all pigem. Vana maja oli pooles ulatuses tuhaplokist, teine pool puidust. Kõik selle rookisid mehed (mehel käis osade töödega abis mu väikevend ja vanim poeg oli ka toimekas) nö luuüdini puhtaks. Puitseintega elutuba oli lausa kõhe vaadata, järsku sai pilt selgeks kui hõre see nö tapeedi all oli. Mingeid töid kirjeldades küsis onu meilt, kas meil vahel seinad härma ei läinud kui sees elasime. Kõlas kõhedalt, õnneks siiski nii külm meil polnud ükski talv olnud. Võibolla olid lahjad talved, saepuru täidisest polnud seinte sees just palju järgi jäänud. Mehel oli pisut kahju isa fassaaditööd laiali lammutada ja osalt tegi taadu seda vist ise ka. Ammu aastaid tagasi, ma arvan et olin siis oma keskmise vanune, lõikus isa peenikesi lippe ja ükshaaval kattis nendega kogu maja.

Nn juurdeehituse ehk tänase köögi ning vannitoa/vetsu seinad on valatud termoplokkidest. Kes tahab blondiini selgitust, siis sisuliselt on need kõvast penoplastist legoklotsid, mis terasvarrastega (ehitusmehed, andke andeks palun!) paika fikseeritud ja siis betooni täis valatud. Soojustatud sein. Arvamusi olen igasuguseid kuulnud selle kohta, aga las need jääda arvajatele.

Ja nagu avapildilt näha, siis teine korrus ehk poiste maailm, on puitkarkassile ehitatud, need penopakid seal on jalgealune, need ei läinud teisel korrusel kuskile, tegelt ei kulunud neid üldse nii palju, kui algselt plaanis oli, vist sai miskit ümber mõeldud või läks mees lihtsalt tellides hoogu nata. Seinad on osb plaadist tegelt ja hoole ning armastusega kivivillaga soojustatud. Kindlasti kirjeldan seda protsessi lähemalt, sest see on olnud osalt minu hiilgehetk.

Valtsplekk katus on majal. Härra au ja uhkus. Ma ei nori, ausalt ka. Aastaid 15 tagasi läks ta mul Kalevipojaks ja spetsialiseerus pea 10 aastaga just seda tüüpi katustele. Jonnaka järjekindlusega pidi ka uuele majale just selline saama. Ma ei tea katuste erinevusest mõhkagi, nii et ei võta sõna parem.

Majale sai palju ja suuri aknaid. Mu töökaaslased aitasid mehel need hoovile maha laduda. Mäletan, et nad norisid mind hiljem, et kas ma ehitan maja või klaaskasvuhoonet.