“Ai pagan, miski hammustas mind!” röögatasin köögis laua taga istudes, just jalga üle teise tõstnuna. Laatade tarvis ostetud klapplaud oli sätitud akna äärde, sinna kuhu hiljem pidid kapid tekima. Tirisin vakstuserva üles ja vaatasin tõtt otse näkku irvitava kaabliga. “Kas siin on vool sees v?” urisesin pahaselt mehe suunas. Ta julges naerma turtsatada kui vabandas. “See pole naljakas, see on ohtlik” pomisesin, kuigi endalegi kippus muie näole. Kuri elekter tuli kallale.

Elekter ongi muidugi tõsine teema, aga selle särtsu saamisega on siin selline asi, et särts hoiab meil tänaseks muuhulgas meid erksana, koera hoovil ja kolajad ka loodetavasti väljas. Kui me omale Tiibeti mastiffi võtsime, siis oli kindel kavatsus panna elektrooniline kaelarihm. Kuigi kasvataja sõnul pidi see neid koeri külmaks jätma. Selgeks sai see, et ta vajas visuaalset aeda, nii ümbritseb õueala lambavõrgu aed. Ott saab sel aastal 8 aastaseks aastavahetusel. Kui mõned patarei tühjenemised välja arvata, siis üldiselt ta püsis aias küll. Välja läks, siis oli probleeme tagasi üle piirdekoha toomisega muidugi. Kuniks ta jäi pm üksinda pärast põlengut. Päevasel ajal käis isa tal küll seltsis, aga ühel hetkel hakkas koeral siiski igav ning hakkasin saama teateid, et teda on nähtud. Kuna ka naabrimehel on sarnast mõõtu must koer, kes pidi armastama samuti kodunt vehkat teha ja keegi polnud jõudnud pilte teha, siis uskusime pigem, et küllap nende oma nähakse. Sest iga kord kui maja peale jõuti oli värav korralikult kinni ja koer haigutas õuel. Me teadsime, et ta on õppinud kaelarihma patareid tühjendama, magas täpselt selle piiri peal, kus särtsu veel ei saanud, aga masin piiksus, kuni enam ei piiksunud. Vahetasin pm iga nädal seda, koer vaid vaatas mind sära silmis, kui ma jälle oma tegevust kordasin. Tõendeid, et ta hoovilt lahkunud või kuidas, noo ei olnud. See oli äkki eelmisel kevadel või esimese suve lõpus, kui ma sain linnas poes olles sõnumi, et see vist minu koer, et külast teati öelda, koos fotodega ilmselgelt minu karust, ümbruse järgi nii 200-300 m kodunt eemal. Lisaks kõigele miski sitaga koos ka. Uurisin kiirelt, et ega probleeme polnud ja lubasin maja peale sõita otse. Vastati et sõbralik näis pigem, jah, väljaspool territooriumi võib nii olla küll, igaks juhuks palusin siiski mitte proovida teda ise kinni püüda. Pool tundi hiljem maja juurde jõudes olin kindel, et ma ei leia teda enam kuskilt, lootsin lihtsalt, et laipa ka ei leia. Kõne emale teel olles ütles, et isa peaks veel maal olema, aga too ei vastanud telefonile. Ja kes magas ilmsüütult maja seina ääres? Sitaga kaetud Ott. Ma keesin vihast ja õiendasin ta kõrval. Hämmingus isa uuris, mis lahti ometigi. Näitasin talle telefonist pilte. “Millal see tehtud on? Minu meelest on ta koguaeg siin maganud. Ma küll toimetasin aiamaal vahepeal, aga siit mööda käies ta magas.” Uskumatu… Otsustasime lõpuks, et aitab küll, teda enam kaelarihm ilmselgelt kodus ei hoia, panime aiale loomade elektrikarjuse peale. Koer on sellest paar korda teinud katset üle hüpata ja enam vist ei proovi torkida. Aga… Vanemate aiamaa on samuti võrkaia kõrval, koera pärast siis teisel pool aeda, noh et ta üles ei kaevaks kõike. Taimed annavad ka muide väga hästi särtsu edasi ja me vist kõik oleme õppinud, et meie tagumikud on suuremad kui me arvame. Ma ei tea, et pereliikmetest oleks kedagi, kes vähemalt korra poleks saanud tähelepanematusest kiljatada. Kõik on särtsu täis. Lisan siia peategelasest imenunnu pildikese, kui ta meile alles tuli ja nime otsis.

Tegelikult tahan elektritöid jagada. Selline igikestev protsess siin ehituse käigus. Kõigepealt tuleb vool üldse majani saada. Kui me siia kolisime, pidime esimesel ööl, oma asjad ära toonuna, ööbima alevis ema juures, sest me suutsime pimeduses autokäruga elektrikaabli lahti tõmmata. Olin just esikus tuld põlema panemas kui see juhtus. Mis seal siis ikka, proovime homme uuesti. Ehk teisisõnu on maja elektrikapist u 100 m eemal ja vool majja tuli postide otsa tõstetud kaabli abil. Korduvalt sai plaanitud see maa alla kaevata, aga plaanid on plaanid. Postid said läbisõidu teel lihtsalt kõrgemaks tehtud, et mahuks tehnikaga ka liikuma. Nüüd aga oli põhjust tuua abivägesi kaevikukraavi tegemiseks. Naljaga oleks muidugi võinud noorkotkastest pojad kaevama panna, aga meil hakkas kuidagi kahju, teades milline on pinnas. Hoovi kaunistab veel erinevas suuruses kive nagu pärast paagitöid 2015. Nüüd õnneks enam ei saa arugi, kus see kraavikoht täpselt jookseb, kui ei tea vaadata, aga talvel oli see ikka päris plägane. 31.oktoobril 2024 on kopp meil möllamas käinud.

Elektritöid teeb meil kohalik elektrik, kellega tutvusime alevis valla korteris elades. Sealne elektri rägastik oli täielik katastroof. Kuna ma ei saanud teda kunagi otse kutsuda vaid pidin asja ajama läbi valla, siis püüdsin võimalikult palju õppida, mida sealne vool talub ja mida mitte ning tema omakorda näitas mulle, kust ja kuidas ma tagasi saan särtsu, teda kutsumata. Sest esimene talv oli iga nädal vähemalt korra pimedus. Teadsin teda varasemalt ühelt lapsevanemate kursuselt, kus ta hoolsa isana kohal käis. Ekstreemseim olukord mida too mees meil korteris lahendamas käis oli lugu sellest, kuidas pooles korteris kadus radikates vool. Radikad toimisid. Vool nagu kaablisse läks ka.. Oli meiega kokku leppinud, et oleme lisapuhuriga ettevaatlikud pühade perioodil (meil pidi nagunii korter rahvast täis tulema, nii et ei näinud väga muret, et külm võiks hakata, kuigi ta viitas et ilmateate järgi just aastavahetuseks pidi külmaks minema) ja ta tuleb vahetab ilmselt ikkagi radika ära. Sama päeva hommikul küsis vanim poeg mult, et kui ta juba tuleb, kas ma põrandaküttest rääkisin. Õigus küll, mul läks meelest mainida, räägin kindlasti. Pidin ise tööle minema, aga et mees oli sõidust tulemas, meenutasin talle lugu. Korteris ei olnud tegelikult põrandakütet ja ainult mina ning vanim poeg tundsime seda. Algul arvasin, et olen ise peast küte, aga kui temagi ütles, et liistul ja liistul on erinevus sain aru et päris õige asi pole. Samas mees ei tajunud vahet. Nimelt näis meile pojaga, et köögi uksepaku metall-liist oli aegajalt soe. Mitte tuline, aga mitte ka külm, nagu teistel ustel. Nüüd kui radikatest oli vool kadunud, me seda enam ei tajunud. Mees kirjeldas, et kui ta seda elektrionule ütles, oli tollel kohe pilt selge, kuhu meie põrandaküte kadus ja miks tema vool radikasse ei jõua. Sain neilt mõne häiriva pildigi, sest liistu eemaldades oli vastu vaadanud hulk omavahel liidetud kaablijuppe, lisaks millele olevat vist ka üks liistu kruvi ühest läbi olnud. Hirmus mõelda, kui lihtne olnuks õnnetus juhtuma.

Kuigi jah, kuni selle suve pea lõpuni elasime me majas ka natuke pingeliselt. Esialgu tõi voolu majasse hulk suuri pikendusi, eelmisel sügisel ühendas elektrik kaabli maja juurde aga majas sees oli veel paar kuud tagasi tohutu pikendusjuhtmete rägastik, et kõik vajalik ära toita. Veel täna ei ole tegelikult 100% pistikuid ühendatud. Ja paar pistikut on osutunud pisut ebamugava koha peal olema mööbli paigutamisel, nii et paar pikendust on ikkagi ja ilmselt jäävadki.

Kuigi mu sõbranna judistas õlgu seina sees jooksvat juhtmerägastiku aimates, et tema nii ei julgeks, närilised jne, siis ma ei kujutaks ette et kõik need vist pea kilomeeter kaablit vookleks mul seinte peal. Aga meile meeldib asju keeruliselt teha. Nimelt sai osb alla paigaldatud kaablikõrid, aga mitte kaablid ise. Küll jõuab, mis see siis ära pole. Natuke sikutamist ja korras see töö. Oi lollust. Mitte kellelegi ei soovita sedasi teha. Oh seda õudset tirimist ja tõukamist. Imestan et me kumbki midagi endal ära ei tõmmanud või kukkunud. Enamuse ajast kõlas üle maja hõikumine “Okei, ma hakkan tõmbama!”, “Kas sa tõukad ka ikka või? Üldse ei liigu!” ja “Ma tõukan nii et näpud villis juba, sa üldse sikutad ka seda v?” Ja hetk hiljem kõlas plõks, koperdamine ja vandumine, sest tross oli taaskord kaabli küljest lahti tulnud. Hakkame aga otsast pihta! Jube tegevus. Nii mõnigi kord lendas mees laias kaares välisuksest välja sikutamise käigus. Päris kõik muidugi ei läinud raskelt, see olenes nii toast kui ka konkreetse kaabli pistiku asukohast ehk mitu nurka tuli läbida, et esikusse kokku jõuda. Seda tööd oli küll hea meel lõpuni jõuda. Ja siis tuli taas elektrionu kord veeta päevake või oli isegi kaks, et kogu sellest sasipuntrast sotti saada. Me polnud siis veel lubanud kassil omapäi õues käia ja nii kulus enamus minu ajast sellele, et kuulda, kuidas elektrik hõikas avatud välisuksel (et tal oleks rohkem valgust), kuidas kass jälle tuleb. See sai lõpuks päris jaburkoomiliseks.

Majas on kokku mu teada 43 pistikupesa (enamus neist küll paarikaupa) ja hetkeseisuga 13 laelampi. Neid peaks vist juurde tulema.