Lähme jupphaaval tubade juurde. Kunagi kui me Metsalasse tulime, oli köök maja keskel, hetkel siis osa meie toast ja trepikoda. Seal oli suur laud keset tuba, palju erivärvilisi kappe, isale meeldis mööblit võimalikult värviliseks teha. Ostsime omale tillukese kahe plaadi ja ahjuga lauapliidi. Kui poisid said suuremaks, tegime köögiks juba korduvalt varemgi kasutuses olnud kitsa ruumi. Sinna sai ka vesi sisse 10 aastat tagasi. Esimesed poest komplektsena ostetud kapid. Pesumasin. Täna paikneb sel alal nn santehnika ruum, kus hüdrofor, kamina veepaak ja ütlen ausalt, et hulk kola ja koristusvahendeid. Jupike esikust ka.

Köök oli ruum, mille puhul mees teoreetiliselt andis mulle vabad käed. Teoreetiliselt ses mõttes, et kui ma ütlesin, et tahan seda sirelilillat, siis tegi ta suured silmad ja kommenteeris et sellele paneb ta veto. Mismõttes mina saan ise otsustada, missugune köök tuleb ja sa paned veto?

Köögikapid on meil ikeast. Teekond nende kappideni on olnud üpris pikk ja vaevaline. Esiteks reis ikeasse. Ma ei olnud varem käinud, mees oli Soomes külastanud ja teadis, mis teda ees ootab. Ma olin surmväsinud juba enne kui olime üldse köökideni jõudnud. Ja tunnustusega vaatasin neid noori, kes seal väikeste lastega koos shoppasid. Ma poleks oma teismelisigi seal talunud, pesamunast rääkimata, ma olin isegi enda vingumisest tüdinud. Olen püüdnud meenutada, millega mees tegeles, sel ajal kui mina erinevaid kööke pildistasin ja ringi kolasin ning püüdsin leida midagigi, mis mulle meeldiks. Äkki piinas ta siis juba vaest klienditeenindajat oma veidrate mõõtudega. Ühel hetkel leidsin pisitillukese väljapaneku, mis mulle meeldis. Ohh, sellist tahan, seda suudan ette kujutada küll. Enamus mööblit mujal näis mulle vajavat veel palju suuremat pinda. Mees kobiseb selle koha peal ilmselt, et tee naisele suurim köök, mis tal kunagi olnud ja ikka ihkab too suuremat.

Tädi laua taga näitas, kuidas nende disainimislahendust kodus kasutada ja noo küll ma hakkama saan. Hind tema näidisekraanil keris hirmutava tempoga. Kui ma oma lemmikus ringi piilusin näis see palju odavam arvuti ekraani nähtavast summast. Kodus selgus lihtsalt tõsiasi, et nende keskkonnas paneb süsteem kogu sisu ka hinna sisse, pm kuni nugade-kahvliteni välja. Meie kõiki pudinaid siiski osta ei plaaninud, vajasin programmi, et köök välja plaanida. Ahjaa, mehele meeldis mu pisike nurgake ka, kuigi ta kõhkles, mis teised arvavad mu värvivalikust. See on meie, mitte teiste köök! kobisesin vastu. Aga kappide valimise juurde. Tegin esmase plaani valmis, nägin kurja vaeva, et meie veidra asetusega köögi ligilähedast asja luua. Sain kõik ideaalselt mahutatud ja siis teatas mees, et kuule, mõõdud natuke muutuvad, kas sul ikka mahuvad ära. Sain päris kurjaks, mõõda juba ära, kas sa tead ka kui keeruline on asju jälle otsast alustada.

Tegin uue plaani. Kirjutasin taaskord kõik kapid omale tellimusnumbritega välja. Olin hirmus uhke summa üle, mis mul saavutada õnnestus ja jäin ootama, et mees lubaks ära tellida. Vahepeal vaatasin hirmunult ostukorvi kuidas alatihti mõni kapp oli puudu. Ahi ja nõudepesumasin sai ka ikea valikust. Külmkapp on varasemast ja pliidiplaat ning kubukapi sisu said kodukaup poest. Kõige häirivam oligi see pidev “laost otsas” kiri, aga teadsin sellest juba, et igal pool selle üle kurdetakse (kavatsen kirjutada natukene kauba kojutoomis teenustest ka paari poe osas ükshetk). Miski hetk kustus üleüldse kogu mu ostukorvi sisu ära, ilmselt miski aeg ainult püsib. Õnneks olid mul asjad koodidega märkmikusse kirjutatud.

Lõpuks kui tellimuse tegin, selgus, et üks oluline kapp oli päris müügist maas. Vahetasin selle nurgakapi kiiruga teise vastu, aga tänaseks tähendab see, et mu hoolega läbi kalkuleeritud ja mehega kordi üle vaieldud paigutus on parajalt peapeal ning mul vahel silm natuke tõmbleb selle pärast. Kappe paika pannes ma selle uudise peale täitsa nutsin, ikka nii et mehele tekis halle karvu hoolega juurde. Aga kassile tekis toidunõude jaoks privaatne pesake, mis näib talle väga meeldivat. Lihtsalt minul on funktsionaalsus kadunud ja asjade ärapanek natuke ebamugav ikkagi.

Kappe kokku pannes nutsin tegelt veelgi, näiteks siis kui keset hilist õhtutundi sahtlikappe kokku pusides istus mees mind jälgides tugitoolis (ma nõudsin, et mina tegelen selle puslega, sest see oli nii mõnus minu põnevusejanusele ajule) ning lausus vaikselt, et sahtlikappide mõõtudega näib miskit natuke imelikku. “Ei ole, need ongi erineva laiusega, 60 üks ja teine on 80.” Mees noogutas nõustumiseks aga juhtis siis tähelepanu, et ta mõtles pigem nagu kapi sügavust. MIDA?! Ja ongi… Uskumatu, milline käpard tellib teistest kappidest nii palju teist mõõtu kapid? Kuidas need nüüd kinni saab pandud? Pisarad olid uuesti platsis ja mees palus, et läheksin äkki magama ja jätaksin paika saamise tema mureks.

Laelambi valisin välja juba siis, kui ostsime poiste tubadesse lampe suvel. Tegin endale poes foto, koguaeg oli poes kohapeal kiri, et toode otsas. Lõpuks tellisin veebis, sooviga poes kätte saada. 30 minutit pärast tellimuse tegemist tuli sms, et kaup on komplekteeritud ja valmis väljastamiseks. Olin pehmelt öeldes hämmingus, õhtu ja pealinnast 100km eemal. Näis, et kuskil laosopis siiski leidus üks lamp, kuigi ma olin korduvalt käinud küsimas selle kohta. Lampe on köögis muidugi laes tegelt kaks, teine on selline operatsioonitoa valgus, mida hommikul unise peaga ikka tööle panna ei taha. Lilleõie mahe kuma on palju meeldivam.

Mis köögiga veel… Need imelised kollased toolid. Läksime RUG poodi oma tellitud riidekappide järgi, järjekord vookles kilomeetrisena. Tuiasime miski allahindluskampaania käigus siis köögitoolide vahel ringi ja “Vaata kui ilus värv!” esimese hooga tahtis mees küll, et äkki pigem võtaks hallid, aga mu moosiv pilk koos viitega hinnasildile, kus need kollased kaunitarid olid mitme euro võrra tema valitutest odavamad, jäid peale.

Foto on mehe saadetud mulle, toole kokku monteerides, valged toolid ostsime eelmiste jõulude eel kasutatuna. Järjest on nad ära väsinud. Vist vaid 1 on veel püsti.

Samal päeval, kui me need kollased iludused poest kätte saime, tulid meile ka esimesed ametlikud soolaleivalised. Teadmata, mis on köögi ootamatu värvikaart, üllatasid nad meid sellega, et nende kompositsioon lähtus justnimelt kollasest toonist.

Igatahes olen oma kööki armunud, ma pole kunagi olnud köögi fänn aga nüüd ma täitsa naudin. Õpime köögis pesamunaga, loen raamatut köögis, istun lihtsalt niisama ja isegi küpsetanud olen rohkem kui viimase paari aastaga.

Kööki peaks lisanduma veel viimasel pildil oleva kapirea vahele plaadist sein, plaadid on olemas. Ja akende ees ei ole veel kardinaid, sest puud pole üles tahtnud jõuda. Erinevalt magamis- ja elutoast, minu enda meisterdustena. Kardinad, mitte puud. Kõikvõimalikud liistutööd on muidugi ka nähtavatel fotodel tegemata. Kappide alla käivad soklid on olemas, ootavad paigaldust. Muidu ma nende järgi karjuvat vajadust ei tundnud, aga hiljuti ostetud robot kipub end köögis ühte nurka kapi alla kinni keerutama, mis teeb tema omapäi toimetamajätmise keeruliseks.

Kui mulle kunagi pakkus esmalt elevust see, et soe vesi hakkas kraanist tulema ja ma sain pesumasina omale tuppa, siis nüüd selles valguses näib isegi, et olen ära hellitatud tänaseks. Need olid pigem sissekolimise eeltingimused. Selle köögi kõhklus ja elevus seisnes nõudepesumasinas, mille puhul ma planeerides pigem arvasin, et ega ma seda vist kasutama tihti hakka. Meil on siis kitsas pisem masin, eksole. Pigem nägin et okei, pühade aeg mugav ja kui parasjagu rohkem rahvast koos. Khmm… Meil pole endiselt veel rohkema rahva jaoks toidunõusidki. Aga kui ma lugesin, mis on masinatäie pesu veekulu, siis täna pesen ma nõusid ainult masinas pm. Meil on maas paak, mitte imbväljak, mis tähendab, et iga allalastud liiter maksab. Ja uskuge, maksab korralikult. Üks paagi tühjendus on 50.- (hetkel oleme tellinud 2-3 nädalase intervalliga) Korterieluga sain teismelised mõistliku tihedusega dushi kasutama, st ma lõpuks ei pea käima nurisemas, et kle, äkki pesu kuluks ära. Nii et kulu tuleks justkui mujalt kokku hoida. Masinatäit nõusi ära pesta 9l veega oleks reaalne vist ainult nö kausis pestes, nii et masinasse nad lähevad. Korra päevas ta nurgas uriseb.

Vaatan praegu, et fotodel on üks lisa puudu. Kahe kapirea vahel on riputuspulgad konksudega ja nende küljes ripuvad kõigi nimelised kruusid. Hiljuti tellisin enda väikevennale ka ühe, sest ta nurises, et peab nn külaliste omast jooma. Tellisin need juba talvel suure elevusega. Igale pereliikmele eraldi valitud pildiga. Nn külaliste kruuse on kolm, Metsala kirjaga ühesuguse pildiga. Lisan siia tegija fotod. Enely Lohu on see, kellelt ma kruuse tellin siis. See sai alguse töökaaslastele sünnipäevadeks tellimisest, sest uutel tulijatel polnud nimelisi kruuse ja nii olen ma järjest neile sünnipäevadel kinkinud. Tööl siis küll kana/kuke piltidega.