“Me emaga kuulsime täna mõlemad mingit koputamist, see ei olnud dushiruum!” Ära hakka pihta mingi koputamisega, ausõna!! Ei kuule te mingit koputust, unustage ära! Ma ei taha miskit kuulda!

Täna ei kirjuta ma ehitusest vaid lugudest ja legendidest metsalamaja ümber. Mälestustest ja “kokkusattumistest”. Pärast seda peavad pooled teist mind uhhuuks. Teine pool pidas ilmselt juba varem.

Ma ei arva, et nad ette kujutasid. Ma usun ka, et vb tõesti ei tilkunud dushiruum, seal on nimelt üks režiim, mis kipub vahel korraks vett tilkuma suvalisel ajahetkel. Ja ma alles hiljuti ise ütlesin mehele, et naljatades lausun vahel “Tere, Pätu!” sest kedagi ei liigu tubades, aga esiku liikumisanduriga lamp läheb tööle. Kusjuures täna kogesin seda ka ülakorrusel, kus trepi kohal üldiselt kipub alt tulles lamp süttima alles üles jõudes, täna hakkas see tühja koha pealt põlema, kui ülakorrusel, algselt pesamuna toas, seda postitust alustasin arvutis. Aga seal võis ka keegi poistest parasjagu ukseava lähedal liikuda. Allkorrusel põleb lamp ka praegu, tõbisevõitu kass magab magamistoa tugitoolis, koer õues värava juures, lapsed on ülakorrusel ja mina istun telefoniga teisel pool seina köögis pannukaid tehes. Algul arvasin, et äkki kui koer tuleb välisukse aknast sisse piiluma… Aga ei. Ma ei tea, keda või mida see andur tuvastab.

Kui ma olin väike, siis kuulsin lugusid “Vanamehest”. Räägiti kuidas majas muutsid asjad asukohta, nii suurte asjadeni välja nagu kõrvitsad. Räägiti, kuidas tunti vahel eetrilõhna. Kuigi teades täna veel fakte, siis ma pigem panustaks sellele, et kuskil oli “lekkiv” pudel. Ma usun, et lugusi oli palju, sest näis et kõik usuvad, et keegi siin on. Pisut kasvades tekis mul kirglik huvi igast ennustuste ja pendliga mängimise vastu. Mulle on mällu sööbinud kord, pärast mida ma pikalt pendlit ei näppinud. Ja kohe kindlasti pole ma pärast seda teinud katset kellegagi suhelda. Seda selle, et ootamatult hakkas mu küsimustele vastama Tema. Ma ei teagi kas Vanameheks hakkasime nimetama meie või kuidas õigupoolest varasemaid veidrusi selgitati. Minu meelest meile tekis see väljend pärast seda kui mu noorem vend oli vanematele rääkinud kuidas üks hall pika habemega mees oli käskinud tal tasa olla ja emal-isal magada lasta. Mu vend hakkas vara rääkima. Isal oli tehtud talle voodi, millel olid ka kiigu jalased all, seda sai kiigutada. Ma ei mäleta kumb neist kirjeldas, et ühel poisi rahutu une perioodil nägi ta kuidas voodit kiigutati. Minu huvi pendliga “mängimise” vastu tuli isalt. Tema kasutas seda vahel erinevate asjade jaoks. Ma pole päris kindel, aga vist soovist samuti suhelda ja uurida, on tulnud teooria, et tegu on/oli katsevaimuga. Miks sellel, väidetavalt üldse mitte pika ajalooga majakohal selline on, kes teab. Mina siin noorena väga imelikke asju ei kogenud, aga püüdsin austusega suhtuda. Saatmas lood maja ümber lumekrudinas kuuldud sammudest, koputustest majale tülitsemiste järgi, võõraste poolt hoovil nähtud koerast (minu teismeeast saati kuni meie enda võtmiseni siin koera pole olnud) jne.

Ma rääkisin nendest lugudest mehele juba enne, kui siia kolisime. Me käisime vahel linnast ära siin nädalavahetusi veetmas. Alguses suhtus ta sellesse kindlasti muigega. Ma tegelt ei teagi, mis teda tegelikult lõpuks veennis, et keegi siin meiega koos tegutseb ja meid manitseb. Ühel hetkel ta lihtsalt hakkas tähtpäevadel lisapitsi valama “eikellelegi”. Mina hakkasin siia tulles igasuguseid asju kogema. Alustades kellatiksumisest köögis, mida vaid ema väitis samuti kuulvat vahel. Kusjuures meil ei olnud mitte ühtki sellist eset, mis seda tekitada saanuks. Sammudest rääkimata. Kui suured lapsed olid veel beebid, siis elasime nendega elutoas. Meie aseme kõrval, lapse voodi ääres oli tugitool, mille vedrud tegid häält, kui sinna istuti. Ma kuulsin sellesse istumist paljudel, paljudel kordadel beebit toites või magama kussutades, ilma et seal tegelikult kedagi näha olnuks. Vahel oli see kõhe, vahel tundsin end pigem hoitult. Esimestel aastatel kui juhtusime mehega tülitsema, kogesime meiegi, et kolgitakse majaseinale või kõnnitakse ümber maja nii valju trampimisega, et see kostab tuppa. Mingil ajal jäi kõik vaikseks. Küllap leppis meiega lõpuks, mõtlesime.

November on need viimased aastad olnud raske kuu. Mu mehe jaoks oli see olnud kuu, mil tema ema hukkus. Nüüdseks on see kuu, kus suri ka mu äi, vaevu nädalake pärast meie majapõlengut. Pesamuna leinas väga raskelt majja jäänud kassi, seda Pätut, keda hellitavalt nüüd ütlen tuppa tulevat, kui tuled müstiliselt süttivad. Kui majal oli katsevaim, miks see õnnetus siis juhtus? Kentsakal moel, kui me jõulude ajal jagasime jõulusoove fotoga põlevast pakust (tähistasime maja juures kingisaamist laste soovil), kirjutas mu onu sinna kommentaariks “Vaadake pilti, seal majavaim hüüab miskit” see sööbis minusse väga teravalt, kuigi ta ilmselt viskas selle lausega nalja, kes teab. Kirjutasin vastu, et koju kutsub…

Tänaseks on mõned julgemad välja öelnud need sõnad, et ehk oli see kõik just hoopis hea. Kas me ilma selleta oleks päriselt oma elutingimusi muutnud? Pesuruum oli küll juba plaanis, vundament olemas, aga nii suurt muutust kui täna, poleks kindlasti tulnud. Ka meid endid on see kõik muutnud, väga väga palju. Nii inimestena kui abielu mõttes. Muutnud paremaks siis.

See oli eelmisel kevadel, kui ma seisin keset maja. Asjad olid edenenud, aga ikka veel nii poolikud. Tundsin end ikka veel ebamugavalt ehitusplatsil viibides. Nõjatusin vastu elutoa tahmast määrdunud seina ja mõtlesin, kas mul kunagi saab olema energiat selle kõigega leppida, kui tundsin, et miski mähkis mind endasse justkui tervitades koju. Hääletud pisarad voolasid üle põskede. See oli hetk, mil sündis mu peas otsus suveks maja juurde kolida telkidesse. Ta kutsus mind koju tagasi.

“Seda tahtsin öelda, et täna on hingedepäev. Äkki sa paned õhtul midagi lauale?” Jah, kallis, mul on meeles ja ma luban, et panen.