Lõunalaud töö juures. Kaalun, kas on sobiv hetk küsida ja kuidas üldse seda sõnastada. “R. mul on üks nata isevärki küsimus.” Ülemus kirjutab parasjagu seinal olevale lehele püüginumbreid ja mõmiseb kinnituseks, et kuulab. “Kas ma tohin pärast tööd ühe laiba kaasa võtta?” Ruumi tekib vaikus. Laua ümber istujad vaatavad mind küsivate pilkudega, ülemus turtsatab pilku minu poole pöörates naerma: “Ainult siis, kui sa ütled, mis sul sellega plaanis on” Rebast hakkan püüdma. Töökaaslastele oli teada, et mu hoovil üks pättusi teeb, koera sööki näppab, ukse taha tõstetud prügikotte laiali tarib jne. Niisiis võis nende pilkudest nüüd lugeda, et mida vaene rebane ometigi korda saatis, et ma nii kuri olen, et teda kinni tahan püüda. “Ta viis mu kanad ära, vähe sellest, et maha murdis, võttis laibad ka kaasa. Ta ronis nende juurde reaalselt läbi aediku pealse katuse! Ja tal jagub jultumust mulle õhtul köögiaknast otsa vaadata, kardan et jänesed on järgmised.” Ülemus noogutas ning lisas “Ilmselt sama rebane kes siingi käib. Ilus rebane on.” Vaatasin teda altkulmu ja pomisesin “Tean jah, veel ilusam on kraena.”

Kerime natuke ajas tagasi ja räägime sellest rebasest. Avastasin tema olemasolu suvel, kui koera söök mõistatuslikult haihtus ka siis, kui koer ise seda sööma ei “pääsenud”. Nimelt on mu koeral väga tugev perenaise valvamise vajadus, esmalt arvasime, et ta kardab lihtsalt, et me jätame ta jälle maha, täna näib mulle, et see pigem ongi miski suurem kiiks minuga seoses. Naerame, et ta on peremehe käsul selline. Pm kohe kui mees sõitu läheb, magab koer mul voodi kõrval, kui ma püüan teda mitte tuppa lasta, lammutab välisukse kallal. Mehe kodus olles lammutab ka, aga enamasti sel juhul sajab vihma ja tema keelamise peale annab järgi. Minul õnnestus ka korra nö välja võõrutada, aga siis läksid ilmad jälle vihmaseks ja mul hakkas hale. Tema paks kasukas läheb vihmaga ilmselt üliniiskeks ja vastikuks, sest sellised ilmad pole talle väiksest peale meeldinud. Karv läheb vahvalt lainesse nagu oleks keegi vahvliloki tangidega üle käinud. Üldiselt see rebane mind ei häirinud, kallitest krõbinatest oli kahju küll vahel, aga hakkasin lihtsalt koerale ainult hommikuti krõbinaid söögiks panema, õhtul andsin lihakraami, mida teadsin et sööb kohe ära. Isa toidukoti taris ühel ööl laiali ja nn laululaval aegajalt tegi teisigi pahandusi. Kord hakkas mulle toas õhtul prügikast vastu (hais hakkas häirima siis, mitte prügikast ei ülbitsenud, eksole) ja tõstsin kinni seotud koti välisukse taha trepi kõrvale, et hommikul tööle minnes viin konteinerisse (see asub väravas). Hommikul kohvi tehes läks unine pilk õuele ja võttis hetk aega, et mõista, mis sodi see rajana kulgeb üle hoovi. Kogu prügikoti sisu oli ilmale väljanäituseks pakutud.

Kuniks ma ühel päeval töölt koju tulles märkasin, et isa tahab miskit rääkida vist. Püüdsin toidukottidega väravast sisse pressides ta näost tabada, kas on hea või halb jutt. “Kus see karutapja sul täna öösel oli? Toas magas?” Oh jessas, mis juhtus? Taipasin, et hommikul oli ilma tõttu erakordselt pime ja panin vaid koerale söögi, kanadele olin eelmine päev kahe päeva toidu pannud ja jänestele plaanisin pärast tööd uue anda, sest nad nagunii nosivad parema kraami välja ja nõu põhjas koguaeg varu. Mul oli pisut kiire olnud ja ma polnud kellelegi pilku visanud. Kanasid ma pealegi ise üldse rohkem ei toimetanud kui üle päeva söögipanek. “Rebu on sees käinud, laibad ka ära viinud. Palju neid kanu üldse oli?” Olin tige rebase peale, koera peale ja enda ka. Üritasin teda ignoreerida kui ta öösel tuppa nõudis, käisin riidlemas, et valvaku jäneseid. Kusjuures nende valvamine oli tal soiku jäänud, muidu käis hommikuti minuga koos neid üle lugemas, aga siis otsustas järsku, et mina olen olulisem kari, mida valvata.

Ühel õhtul hõikas magama sättiv pesamuna, et miski pani õuetule põlema. Mees paigaldas maja külge mõned liikumisanduriga lambid, sest ma torisesin, et pikk pime maa liikuda igas suunas. Kass ja koer olid toas, nii lippasin kööki kiikama. Ja seal ta seisis, uhke nägu peas otse mulle vastu vaatamas. Jooksin suure kisa ja käraga õue, rebane ei teadnud esimese hooga kuhu poole selle hullu muti eest kimada, tegi jänesehaake, enne kui põldude poole lidus, mina sabas plaksutades ja karjudes joostes.

Igatahes vestluses mehega taipasin, et polnud talle jaganud fotot püügipuurist, mida olin söödapoes pildistanud tegelt juba paar kuud tagasi. Nüüd andis ta mulle korralduse see ära minna osta ja üles seada. Töö juurest üks elust ära väsinud lind kilekotis, kimasin õhtul linna poole. Olin poes viimasel toiduvarude ringil näinud, et puur on endiselt müügis. Nüüd tiirutasin mööda poodi, mitte ei hakanud silma. Ma olen piisavalt tihe külastaja, et mu tavapärane kaup on pm peas ja nime ei ütle ma ammu enam kliendikonto jaoks. Nii hakkasin ma oma otsiva pilguga kähku silma. “Saan ma aidata kuidagi?” Jaah, ma olen üpris kindel, et ma viimati käies nägin siin veel püügipuuri. “Oli küll, aga meil ainult üks oli sees ja see just osteti ära.” Niipalju siis mu jahiplaanist. Mispeale pakuti, et vaadatakse kas mõnes teises harupoes on sees, et kulleriga saab lasta saata neile ja saaksin ehk ülehomme juba kätte. Igaks juhuks kutsus teenindaja ekraanilt üle vaatama, et me ikka samast puurist räägime ja selgitas et laost tellides läheks rohkem aega. “Kui kiire sellega on muidugi?” Ma jäin hetkeks otsa vaatama, et sõnu valida, kui ta kaastundlikult naeratades lisas “Saan aru, et eile oleks vaja olnud juba, mis?” Umbes nii jah. Kana pakkisin kilekotiga sügavkülma ootele. Ülejärgmine päev sain tööl kõne, et puurike ootab järgitulekut. Kimasin õhtul taas linna ja tagasi koju, et seda imevidinat kokku monteerida. Ega seal miskit väga monteerida nagu polnudki, natuke vajas nuputamist, kuidas otsaluugid täpselt üles pidama jäävad, aga paika ma need sain. Panin puuri õues teadaoleva käigutee äärde, jääkana panin jalgapidi nipukaga puuri sisse seina külge kinni ja sättisin luugid paika. Saabus öö.

Hommikul märkasin, et koeral järgi jäänud krõbinad olid endiselt kausis, et ta ise juba toimetas õues, eeldasin, et küllap pole rebast üldse käinud, sest puuri asukoht jääb muuhulgas tema hommikuse vetsuringi teele ja ilmselt oleks ta ülielevile läinud kedagi eest leides. Pealambi valgel toimetasin jänestega, ajasin ühte neist mööda õue taga. Kassil oli lõbus, liitus ka meie jooksumänguga, mis omakorda pani jänese veel enam jooksma. Minge õige mõlemad p….e! Olin surmväsinud, kui jooksiku lõpuks kätte sain. Vahepeal turgatas pähe puuri kontrollida, ähvardasin jänese järgmiseks söödaks panna, kui ta seisma ei jää kohe. Ega ta loll polnud, kui ta seisma ei jää, ei saa ma teda söödaks panna, sest ma ei saa teda kätte. Jänks tagasi aedikus, läks mul puur meelestki. Viimasel hetkel enne tööleminekut plahvatas, et ma ei kontrollinudki, kas kana on alles. Lippasin ligi.

“See krdi t*rnüffel virutas mu kana ära!” algas mu hädaldav vihane sms mehele. Puuri oli ta kindlasti sattunud, aga lammutanud seni, kui õnnestus ühele seinaplaatidest ilmselt nina alla suruda ja üles tõugata. Kõik osad olid terved, lihtsalt plate vedeles puuri kõrval ja puur polnud seal, kuhu pannud olin. Kättemaksuks oli kana jala küljest ära näritud ja kaasa võetud. Kana jalg oli mulle mälestuseks nipukaga kinnitatult puuri külge jäetud. Fotol on puur tagasi kokku pandult.

Mis seal ikka, panin puuri vaiadega maa külge kinni ja algab katse nr 2. Mehe vastus mu sõnumile oli “Vähemalt jaht on 50% edukas” Väga naljakas…