14. novembri õhtupoolik. Ootan pesamuna muusikatunnist, kui telefon heliseb, ekraanil vanima poja nimi. Võtan kõne kergusega vastu, aga kostuv “Ema!” lõikab südamest läbi, kohene adrenaliinilaks, sest muidu rahuliku olemisega poja hääles kõlab noot, mis viitab et tal on korraga segadus ja hirm. Teadmatus. Järgnev teade, et maja põleb kiilus juba mu peas kinni, üleliigsed küsimused nagu mis see tähendab ja kindel et tuletõrjet on vaja… Ma olen see inimene, kes kriisi olukorras teeb automaatliigutusi ainult sinnamaale kui tuleb abi kutsuda. Olen aastatega õppinud, et viimane asi, mis mul pähe tuleb on helistada 112, justkui äkki läheb ise mööda. Autoavarii, ema kokkukukkumine kaubanduskeskuses jne.. Ma ei ole mõistnud, miks see nii on. Nii lükkasin ma selle ülesande julmalt lapse kraesse. Tänaseni piinlik selle pärast. Minu peas raius vaid, et ma pean jõudma koju. Laps helistas sekundi pärast uuesti ja nüüd oli taustal kuulda juba ka mu isa häält, korrutasin et pange koer kinni ja tehke värav lahti ja jumala pärast helistage päästesse! Ma juba jooksen! Ma ei leia kassi, kõlas murelik hääl vastu. “Palun minge välja! Ta on ilmselt õues, ta pole veel tubaseks jäänud.” püüdsin last rahustada ja mõtlesin vaid paaniliselt, et kui nad koera kinni ei saa, peab pääste majani pääsemiseks ennast kaistma, sest too läheb ähmi täis laste puhul 100% kaitserežiimile. Kass küsis veel hommikul õueringile, kinnitasin mõttes endale.

Krabasin riidehoiust poisi riided ja tormasin kitsast trepist seltsimaja teisele korrusele, hetk pärast seda kui olin keset eesruumi astunud sammu siia-sinna püüdes välja mõelda, kas lapse peaks kaasa võtma või sinna jätma. Tõmbasin klassiukse lahti, pomisesin õpetaja suunas vabandada, et pean lapse kohe võtma ja lahkuma. Kraapisin laualt asju kokku ja kamandasin segaduses last et pangu kummikud kähku jalga. “Aga püksid?” Tühja neist, me peame kähku koju jõudma, sa istud autosse ju, kiiresti palun. Peaaegu tõukasin ta trepist alla ja tirisin auto suunas, saatmas hämmingus pilkudega rühmakaaslaste vanemad. Väljas oli nii tihe udu, et enda ette oli korraga näha vaevu autojagu maad. Sõites oli raske aru saada asukohast, 4 km pikkune tee näis täieliku igavikuna, poolel teel turgatas pähe, et peaasi, et ühtki looma teele ei hüppaks, see veel puuduks. Sõitsin mehe autoga, sest u poolteist kuud varem olin keset selget hommikut enda auto kitse teele sõitnud ja kasko poolt kaetud rendiauto kuu oli täis tiksunud, minu auto varuosad viibisid. Kuna udus ei saanud ümbritsevast aru näis üldse, et peaksin kiirust lisama, muidu ei jõua kunagi koju. Autosõit näis aegluubis, pilgu libistus teelt spidokale näitas ehmatuseks aga 140km/h. Püha müristus, hull peast, võta hoog maha, üks laps on ju autos. Järgmine meenuv hetk saabus juba metsa vahel läbi udu kumavat oranžikaspunast valgust nähes. See ei ole õrn suitsemine, jumal hoidku, maja päriselt põleb! Lapsed, kus mu lapsed on!? Väravast sisse nii kaugele kuuri juurde kui võimalik, et mitte teele ette jääda. Lapsed seisid isaga keset õue. Jätsin auto tööle ja ütlesin pesamunale, et püsigu seal.

Poisid näisid ilmselges shokis, püüdsid nalja visata. Mõlemad seisid tsärkides, ühel lühkarid, teisel teksad, esimene kandis jalas vähemalt plätusi, teine oli päris sokkis. “Me võtsime ainult telefonid.” Tühja sellest, minge autosse sooja, ma panen soendust juurde. Katuse alt kõrgusid kohinal leegid. Midagi pole teha enam… Püüdsin isa rahustada ja valisin sel hetkel Poola poole teel olnud mehe nr, lootsin et ta ei maga. Valetan, tegelikult lootsin, et ta ei vasta, kuidas ma ütlen, et kodu enam vist pole, et leegid kõrguvad taeva alla nii suurelt, et on läbi muidu nii tiheda udu näha pea poole km kaugusele… Ma olen alati imestanud, kuidas mu mees suudab kriisi olukorras telefonis kõlada tavapäraselt. Siis kui ma palju aastaid tagasi orkaani ajal talle helistasin hirmununa, siis kui ma avarii järgi pääste asemel tema nr valisin ise seda mõistmata jne. See kõik toimub tegelikult palju lühema aja jooksul kui tundub. Uskumatult palju asju jõuab kriisiolukorras paari minuti jooksul toimuda. Tegelikult jõudsin vaevu talle öelda mis toimub, kui mulle püüdis helistada töökaaslane ja kuulsin sireene… Aga näis nagu oleksin jõudnud pool elu ära rääkida, öelda et ilmselt töökaaslane sõidab kodu poole ja märkas, et ma korraks lõpetan ja võtan vastu ja tundus et jõudsin ka tema kõnele vastata enne kui päästet märkasin. “Kus sa oled? Su maja põleb!” Ohkasin, ma tean, ma olen juba kodus, just jõudsin. Liikusin voolikuid lahti kerivatest meestest mööda talle vastu. See jäi vist ainsaks hetkeks, kui ma endale paanikat lubasin sel õhtul. Mis nüüd saab, kuhu ma lastega lähen, kus ma elama hakkan, me ei mahu ema juurde!? Tema pilk sel hetkel on mulle mällu sööbinud ja vastus, et see pole küsimus, ta annab oma korteri meile kuniks vaja, tal on endal mujal kus elada. Mõte sellest, et olgu kasvõi üheks ööks, aga selle mure saab tänaseks kõrvale heita, lasi mul naasta hetkeolukorda.

Tundsin end hoovil tegelikult täiesti abitu ja kasutuna. Korduvalt püüdsin isa tähelepanu. Kartsin kõige rohkem, et ta mingil shokihetkel teeb miskit rumalat joostes majja või segades mehi. Kuulsin kui töökaaslane selgitas telefoni, et jah, Dagmari maja ja on siin ise. Kõne lõppedes ütles, et ülemus helistas, tuleb siia. Ta sahmerdas koguaeg midagi, mingi hetk hakkas info organiseerimine, et meile asju leida. Märkasin, et isa käed on verised. Väljas oli juba päris pime, et selgelt näha. Küsisin kas ta põletas end kuidagi. “Ei, koer pures natuke, kui teda kuuri tirisin” palusin meestelt, kas nad saaksid isa natuke aidata, näis et nägin teele pargitud kiirabi või äkki on neil endil autos midagi, millega kinni siduda. Ülemus võttis isa kaasa ja suundus meedikute juurde. Veel üks töökaaslane ilmus kohale, talle oli antud korralduseks meile asju organiseerida. Kui ta mind kallistas tabasin end mõttelt, et ma tunnen neile kaasa, kogu see sahmerdamine minu pärast. Pisut aja pärast lahkus ta koos nimekirja ja ülemusega. Kontrollisin aegajalt poisse. Miskil ajal suhtlesin vist ka mehega. Poisid üritasid väikevenda telefoniga hõivatuna hoida. Too torises nende peale, et tema oma keegi ei võtnud. Küsis oma kaisu dinosauruse järgi ja kassi. Viimase kohta küsisid suuremad ka.

Väljas uuris päästeametnik mult, kas meil on kuhu minna. Kuigi vastasin jaatavalt, küsis ta veel mitu korda. Vahepeal jõudsin juba mõtlema hakata et äkki ma vastan oma peas. Töökaaslane sekkus korra ja kinnitas üle, et meil on koht kuhu minna. “Ma hakkan ka minema, lähen koristan seal natuke. Saad sa hakkama siin?” Kas näib seni et ma ei saa?  Helistasin väikevennale. “Kus sa oled? Mul on üks mure…” Emaga linnast tulen, kostis vastuseks. Oeh… See jääb siis tema kraesse teatada.. Äntu maja põleb, kas sa tooks palun isale jalga midagi, ta saapad on kuuri all koera juures, viid ta alevisse… Ma pole täpses vestluses päris kindel juba hetkest, kui kõne lõppes. Isa jauras minuga, et ta jääb koera juurde kuuri. Seda mäletan küll. See oli täiesti segane loogika mu jaoks. Ma ei saanud teda endaga võtta, sest hetkel ei saanud ma päriselt veel aru isegi, kuidas ma lapsed magama mahutan… Ohates istusin vahepeal autosse. “Poisid, Pätut kahjuks enam ei ole. Onud ütlesid, et leidsid ta majast.” See oli meie vanimaks elanud kass, meil kippusid nad kõik auto alla jääma, temal õnnestus masinaid vältida ja talviti elas üldse toas kuni kevadpäike piisavalt soojendama hakkas ja lumi ära oli sulanud. Kuidagi suutsime veenda isa vennaga koos alevi sõitma.

“Mis see on?” “Koer vist.” Päästjad vaatasid soojuskaameraga veel korra ringi ja keerasid selle hetkeks kuuri suunas. “Me hakkame asju kokku kerima, kui sul on lamp, siis võid majas käia vaadata, kas midagi vajalikku võtta, aga ettevaatust, pole kindel, et midagi kuskilt ei kuku, pigem homme päevavalges.” Noogutan, ma ei tea, mida mul peaks sealt võtta olema, aga ma tahan minna. “Homme ilmselt helistatakse ka, inspektor tuleb vaatama. Kas sul kindlustus on?” Raputan pead. Päästja vangutab pead selle peale… Panen telefoni lambi põlema ja paotan maja ust. Kõik tilgub veest. Kiikan elutuppa, see on peapeal, suur riidekapp on põrandale ümber lükatud. Lastetoa ukse eest leian kassi surnukeha. Oh, kallis, mul on nii kahju. Tõstan ta üles, kapi peale. Otsin poja voodist dinosaurust. Laste toas on asjad tahmaveest läbi ligunenud. Loodan, et  seda elukat annab pesumasina ja tuulutamise abil talutavaks muuta. Viimaseks astun magamistuppa. Teler seinal on üles sulanud, juhtmed seintel samuti. Meenub paar kuud varem ostetud sülearvuti. Nujah, selle võib vist maha kanda. Libistan valgusvihu üle klapplaua, kus mäletasin olevat, arvutit katab tahmakiht, libistan käega üle. Kuiv?! Avan kaane, arvuti reageerib tuledega. Uskumatu, mõtlen ja kraban selle ka kaenlasse.

Istun tagasi autosse, ütlen lastele, et leidsin kassi ka, matame kindlasti üheskoos. Toast pole aga väga midagi vist võtta, mis pole sulanud on tahmaveest läbi vettinud. Pähe turgatavad kooliõpikud ja vanima poja muusikakooli pill. Nutt tikub peale mõttest, mis see veel maksta võiks. Kirjutan õpetajale sõnumi, saan vastuse et tühja see pill, aega mõelda, tähtis et meiega hästi. Õnneks hiljem selgub, et kõik hästi sellega, ümbriskott vaid vajas vahetust. Saadan teated ka klassijuhatajatele, et vajan abi õpikutega. Tean oma peas, et see vallandab paanika, loodan lihtsalt et täna õhtul veel lastakse olla ja valida kellele vastan. Libistan läbi erinevate teavituste ja leian sõnumi, kus kirjas küsimus, kas vajan majutuse leidmisel abi. Kirjutaja elas teises eesti otsas. Pakkus võimalust oma ema korterisse minna äkki. Pomisen lastele, et kuidas nii paljudel juba info on… “Ajalehes on lugu, klassivennad just saatsid lingi, mõtlesin ise ka, et kust nad teavad” See veel puudus. Ma tahan lihtsalt teha, et midagi pole olnud, elu läheb edasi ju eks! Korrutan endale mõttes. Lõpuks saame hoovilt liikuma, panen värava kinni ja sõidan töökaaslase juurde korterivõtmete järgi. Ta püüab nalja visates hinnata, mis seisus olen. Facebookis oli just ringelnud lause, et kui elu pakub hapusi sidruneid, võta soola ja tekiilat kõrvale. Ta püüdis seda minu jaoks ümber sõnastada kuidagi.

Otsisin suurematele lastele kappidest dressipükse ja tsärke selga ning saatsin nad pessu. Panin pesumasina käima. Lapsed kaevusid korteris leidunud mänguasjadesse. Päris kentsakas oli tegelikult sedasi. Pakkisin enne kogu seda möllu ostetud poekoti sisu külmikusse ja püüdsin köögi koristamisega end hõivatuna hoida. Fonoluku telefon helises seinal, hetkeks ehmusin, et mis nüüd aga vastu võttes kõlas “Saada poisid alla, meil on palju asju, abi oleks vaja.” Ülesse toodi lugematu hulk kotte täis riideid ja jalanõusi, toidukraamiga poekotte. Mulle suruti sülle suur toidutermose pott “Ema tegi sooja söögi teile” Minu eest hakati toidukraami kappi panema “Ma ütlesin ju, et me toome, sa oled ikka poes jõudnud juba käia?” saan kurjustava hääle osaks, pomisen et ma käisin pärast tööd, enne seda kõike poes juba. Meid jäetakse kärmelt omapäi, eluoluga harjuma. Kardan saabuvat ööd ja pelgan, et äkki pesamuna ei saa und. Õnneks on ta piisavalt kurnatud, et pärast väikest vanni kustuda. Kell on 21 kui istun vanimaga elutoa põrandal, lappame riidekuhilat. “Uskumatu kui kiiresti see kõik on toimunud,” pomiseb ta järsku “alles vähem kui 5 tundi tagasi sai kõik alguse ja nüüd juba on söök, peavari, riided. Kust need kõik tulid nii kähku?” Tajun kuidas niisamagi mõistlik ja arukas noormees on nende viie tunniga saanud veel vanemaks. Tunnen hirmu, et ta võtab äkki endale liigselt suur ja tubli olemist. Mõtlen sõnumitele, mida keskmine poiss oli mulle näidanud, sõnumeid sõpradele, milles ta kirjeldas, et vend hakkas lihtsalt ta peale järsku kisama, et kobigu välja, maja põleb. Poeg oleks nagu mu mõtteid lugenud: “Ema, aga kui ma poleks jala koju läinud?”

Ma olen nende aastate jooksul mitmel korral mõelnud neid mõtteid tollest õhtust jagada, aga siiani olen tundnud hirmu. Minu üks suurimaid hirme on olla tülinaks. Koormaks teistele. Ja selle tundega maadlesin algul väga väga palju. Siin jagatavad fotod ja videod on tehtud  umbes nädalake hiljem, kuskil on tegelikult ka natuke nö värskem video, kuid pingsast otsimisest hoolimata, ei leidnud ma seda üles. Maja nägi teepealt välja nagu alati, enamus kes kuulis, et me ei elanud kodus, ei saanud aru, miks küll, majal pole ju häda midagi. Sest ma ei jaganud ühtki pilti ega videot sellest, mis oli reaalsus. Ei jaganud emotsioone, mis mind koristades valdasid. Ei jaganud, sest kartsin näida ennasthaletsev. See, et ma kogu meie protsessi tänaseks siia kirja olen hakanud panema on olnud tohutu töö enda vaimse poolega ja aus olla siis hetkel natuke sees keerab, kuskil kerkib küsimus, et kas seda ikka on vaja jagada, äkki kedagi torkab. Me ei rääkinud peaaegu kellelegi ise juhtunust. Enamus ka lähemaid sõpru-sugulasi said teada üle nädala hiljem mingist uudistelõigust. Olime just tagasiteel mu autot remondist toomast kui meie mõlema telefonid järsku punaseks läksid. Minule tulid sõnumid, mees hakkas kõnesi saama. Helistas oma autost mulle, et öelda “Meie lugu jooksis kuskilt uudistest läbi, ma sain juba esimese kõne” Väga paljud ei teadnud aga ka hiljuti veel, kust meie ehitustuhin alguse sai.