Tegelikult paneks selle postituse pealkirjaks pigem “Talve võlumaa ehk majaomaniku lihtne elu” või midagi taolist, aga lohisevavõitu teine. Ausalt, ma naudin talve ja lund. Ootan seda esimest lund nagu väike laps ja ahvivaimustuses jagan pilte teistega, kui palju ja kui ilus. Aga sellegipoolest eile hommikul tabasin end mõttelt, et korteris oli hea lihtne, istusin kohvikruusiga voodis kuni kuulsin et naabrimees teisel pool seina trepikojas saapaid jalga vedas, siis oli paras hakata pessu ja riide sättima et puhtaksroogitud majaesisel auto sooja panna, vahel oldi eriti lahke ja lükati juhiukse kõrvalt ka hang ära, eriline luksus. Nüüd hommikul polnud sellist naabrimeest kuskilt võtta, tuli ise nügida.

Suur hoov on ilus asi seni, kui hädapärase liikumise jaoks on vaja pea pool km teeradu nügida. Õhtul enne magamaminekut vaatasin netist, et ah, lubavad kuni 10cm, see pole nii palju, hommikul otsin kuurist labida et saan maja esise ära lükata ja auto ümbert, et lapsed väga hullusti lund sisse ei tassi. Ärkasin toas magada nohisenud koera õueküsimise peale natuke enne poolt 6t. Tegin esikus ukse lahti ja vaatasime mõlemad hämmeldunult õue. Koer vaatas uksest välja ja mind, uuesti välja ja mind. Kõhkles tükk aega, kas on ohutu minna. Samal ajal kui mina ohkisin, et issand kus on nüüd visanud alles. Tegin kohvi ja võikud ning pugesin tagasi teki alla, poole tunni pärast hakkan, praegu küll ei lähe labidat otsima. Näis et lund oli 20-25cm. Niipalju siis 10st.

Teadsin et lumepuhur pole talvevalmidusse seatud veel. Kes see enne lund selle pärast ikka muretseb, november alles, kunas see talv enne nii vara tulnud on… On küll tulnud, facebook näitas mulle juba mitu nädalat tagasi talviseid mälestuspilte. Aga nagu ikka – talv tuli ootamatult! Ajasin tööriided selga ning vaheldumisi kirumise, kiljumise ja naermisega sumasin läbi lume kuuri poole rühkida. Lumi kahlas kummikusäärest sisse nii et jalgu enam ei tundnud. Külm, külm, külm on… Kallasin kuuris kummarid tühjaks ja pomisesin, et vaatasin kapis veel villaseid sokke, aga noo kus sellega, et jalga vedada, hea veel et madala säärega sokikesi ei pannud. Natuke otsimist ja leidsin labidad ja hakkasin aga tööle. See nii rahulikult tuulevaikselt langenud, kerge kühveldamine… Ei olnud, eksisin rängalt, sulale maale langenud paks lumekiht osutus parajaks vägitükiks. Tegin küll vaid nö elementaarsed kühvlilaiused rajad kuuri juurest toani, toa juurest jänesteni ja teises suunas väravani ning ümber auto, aga mul kulus selleks terve tund ähkimist. Samal ajal kui koer rullis end hangedes ja nautis sajaga.

Aga ma tegelikult tahtsin sellest imelisest tööst nagu hoovi lumest rookimine midagi veel kirjutada. Ega ma tegelikult pole kunagi väga ise pidanud tegema seda tööd. Mingid hädapärased rajad vahel vajadusel, suurelt lahti rookinud on kas mees või isa. Lumepuhur   on taadu mänguasi. Seda pole vaja teistel osata. “Küll mina toimetan sellega, sul muudki tegemist!” Nii ei teadnud ma aastaid mismoodi see imevigur tegelt toimib. Kuni eelmine talv isa hoovil libises ja oma sõnul jala lihtsalt välja väänas enne jõule. Ükshetk sain emalt varahommikul sõnumi, milles seisis, et taadul on jalg väga turses ja näeb kohutav välja, enda sõnul polevat muidugi häda midagi. Togisin unist meest, et kas ta võtaks isaga emoskäigu ise ette, teda ikka kuulab. Mõned tunnid hiljem saatis mees foto sellest kuidas isale kipsi jalale pandi. Mis nüüd maja juures töödest saab? Hoov tuli tehnika liikumapääsemiseks lahti hoida. Õnneks polnud talv küll väga lumerohke, aga töö, lapsed, õppimised pesamunaga ja kodutööd ning loomad olid nüüd korterielu kõrvalt vaja mahutada vajadusel ka lumetõrjega ööpäeva. Moment polnud puhuriga suurt midagi teha, nii näitas mees mulle kuuris kuidas käima tõmmata (nagu muruniiduk, mis seal keerulist), mis kange liigutada kuhu ja rõhutas et pärast kindlasti on vaja kõik puhtaks harjata, et jäässe ei lähe. Selge, saan hakkama. Uuel aastal tuli suts rohkem lund maha ja mul oli vaba päev. Selg andis natuke tunda ja labidaga vehkimine ei näinud eriti hea mõttena. Nii, kuidas see käiski.. See nupp ja see kang ja sikutame… Ehh, sikutame veel paar korda ja oppaaa töötab. Võidurõõmus meenutasin et üks hoob paneb liikuma ja teine liigutab seda rootorasjandust, juhtisin puhuri uhkusega kuuriustest välja, jõudsin 20m tööd teha kui ta turtsuma hakkas ja välja suri. Ähh, mis nüüd siis? Vedisin seda starterit mis kole, isegi ei lubanud. Lõin mossitades puhurile jalaga, niipalju siis sellest, et ma saan ise hakkama. Valus oli. Hingel rohkem kui varbal. Rahusnesime mõlemad hetke ja proovisin uuesti mõne minuti möödudes. Masin hakkas kenasti esimesest tõmbest podisema ja lubas mul seekord 50m uhkusest särada kui kõik kordus. Mis põrguvärk see olgu siis? Miks sa jonnid minuga? Ma proovisin sedasi kannatlikult veel paar korda ja siis jõudsin arusaamisele, et ilmselt ma päris õigesti ei mäleta kangidejuttu. Püüdsin aru saada, mis nende juurde joonistatud, otsisin kuurist kasutusjuhendit. Tigedaks ajas. Mul pole päris hästi meeles, kas ma mehele ei helistanud selle, et ta pidi parasjagu laevas olema või ei saanud ma teda lihtsalt kätte. Vanim poiss, kes oli ka masinat paar korda kasutada saanud ei vastanud samuti. Isale ei lubanud uhkus helistada. Nutsin vihast ja pettumusest peatäie. Mul on silmad üpris märja koha peal, ma tean. Aga emotsioonid on parem välja lasta, kui sees hoida. Ja proovisin siis uuesti, liigutades käimasaamise järgi ühte kangidest teise suunda. Paar tundi hiljem oli puhutud kõik rajad, üks turtsumine veel tekis, aga see oli kütte otsasaamisest. Käisin ema juurest läbi ja teatasin uhkelt, et ma ei rookinudki üksi, ma kasutasin puhurit. Teadsin et isa oli mehele torisenud selle osas, et seda üldse mulle õpetada. Isa pilgust polnud võimalik midagi välja lugeda. Seletasin õhinaga, et me ikka koos nutsime ja kirusime ka, sest ta jonnis minuga ja siis ma pidin nuputama, miks. Isa muigas, ta sai aru küll milles viga seisnes, ilma et ma oma avastust jagasin. “Aga välja nuputasin, sulle ma ka helistama polnud nõus!” Miks küll? Sest ma tahtsin olla mina ise. Vot nii. Kange juurikas võin olla vahel.