Tavaliselt ei ole küll kombeks, et võõraid lubataks oma magamistuppa, ikkagi isiklik ja püha ruum, aga see on tuba, mille üle olen kõige õnnelikum ja uhkem.

Tuba oma suuruselt võtab enda alla pea kogu vana maja kivipoole, lihtsalt öeldes on see poolteist misiganes varianti vanast magamistoast. Selgituseks, et laste kasvades me püüdsime korduvalt ringi kolides leida parimat lahendust. Eelmise aasta suve lõpus paiknes tulevases magamistoas ajutiselt köök, olin jonninud, et kileaknad päris akende vastu vahetataks ja õhkasin facebookis, kui valgusküllane tudula mulle tuleb ja tahan juba kardinaid tellida.

Toa siseviimistlus on nii seintes kui põrandal hallikat tooni, mulle isiklikult näis see mõnusa taustana. Midagi erilist selles pole, põrandal parkett ja seintel mdf paneelid. Toa teevad eriliseks mu jaoks mööbliesemed. Teadsin, et tahan võimalikult vähe asju, aga samas omale mõnusat pesa kudumiseks nt. Tegelt on mööblit rohkem, kui ma algul plaanisin, aga läks kuidagi nii. Aasta algul nägin marketplaces kuulutust kahe öökapi kohta, millega koos müüdi ka kaht imeilusat laualampi. Ma peaasjalikult sel ajal otsisin lambitoorikuid, sest mul tekis kinnisidee teha laualampidele makramee tehnikas kuplid igasse tuppa. Kärutasin keset tööpäeva 30km eemale järgi sellele kraamile ja püüdsin meest veenda, et nii hea diili sain ja ta vaid oodaku kui ilus see välja nägema hakkab. Kui ma lõpuks lambikupli punumiseni jõudsin siis tuli ainult küsimus “Kas magamistoas tuleb kõik roosa?” Ei, aga kardinad on ka pm sinnakanti. Lillelised. Kardinatest olen plaaninud teha täiesti eraldi postituse aga ütleme nii, et teadsin, mida tahan ja kindel oli ka, et need peavad olema poolpimendavad, sest suvel paistab päike otse aknast sisse kohe kui üle metsa kumama hakkab. Otse voodisse.

Kui me käisime sel ühel ainsamal reaalsel ikea tuuril, siis seal selgus toa roosamanna kontrastvärv ka. Mu värviõpetaja saaks hetkel ilmselt vähemalt südamerütmi häired, sest ta lootusetu õpilane julgeb väita et parim kontrast tuppa on tumekollane. Jalutasime seal ikeas diivanite osakonnast ka läbi või noh, seal oled natuke nagu sunnitud igast osakonnast läbi tatsama, et lõpuks kasvõi välja saada. Ja seal ta oli… Armastus esimesest silmapilgust. Kallis, vaata kui ilus, ma tahan seda! See tuleb magamistuppa, minu kudumisenurka! Minu heameeleks oli ka tema värvist vaimustuses ja kui seda tooni oleks olnud diivanit, oleks sellest hoopis meie elutoa värv saanud, kuigi ma täna mõtlen, et see oleks vb liiga paljuks saanud. Nägin juurde sobivat kummutit ka, ma olen miskipärast alati tahtnud magamistuppa kummutit, näib nii ilus ja praktiline ese, aga kahjuks sain kodus aru, et mõõtudelt ta plaanitud kohta ei sobitu. Mees muidugi teadis seda juba poes, aga ta vist püüdis õilis olla või midagi ja mitte mu tuju koheselt rikkuda. Nii armas. Kui välja arvata, et minu peas ma juba ladusin riideid selle sahtlitesse ja sättisin pildikesi kummutile, ehtekarbi kõrvale. Tugitooli kõrvale pidi tulema põrandalamp, et oleks nunnu ja romantiline. Kudumise jaoks on tegelikult seal kohal ka laelamp, aga noo näiteks, et raamatut lugeda. Või telefonis scrollida, eksole. Kupli toorik oli ostetud kui planeerisin lambikupli punumise töötuba, selle teadmisega, et kuskile tuppa ta lõpuks tuleb. Lambile jala leidmine osutus tsipa keerulisemaks protsessiks, aga pesamunale kirjutuslaua otsimise käigus Tartu taaskasutusi mööda selle sain. Parkimise eest maksin rohkem kui lambijala, oma rumal pea, et tahvlil ei näinud tasuta kellaga parkimise kirja.

Ma tellisin kardinad nii, et üks disain ulatub piltlikukt üke kahe akna. Magamistoas on väiksed aknad (elutoaga võrreldes siis) ja vaatasin, et kui lasen kardina pooleks teha keskelt, saab kenasti ühele aknale ühe poole ja teisele teise panna. Minu silmis pidin ma ise selle romantika keskele jääma. Vahel juhtub, et ma räägin küll korduvalt oma mõtted läbi aga hiljem selgub, et iseendaga. Ja siis ei teagi kumbki meist mehega, kas tema lihtsalt pole kuulanud / on unustanud või mina rääkisingi tegelt ainult oma peas… Ma olen see inimene, kellel on koguaeg peas dialoog. Järsku hakkas mees seletama, et sinna kahe akna vahele tuleb riidekapp. Ahh?! Mismõttes, ma pidin omale ju kudumisenurga saama? Aga saadki ju, ukse poole seina. Eeiiiii! Aga… Mismõttes? Sinna akende vahele nurka nii hästi sobiks see tool koos lambiga ja mul kõik juba peas täpselt paigas, millal sinna see kapiplaan tekis, ma ju rääkisin, et see minu nurk! Kes eelmisi lugusi ka lugenud, saab vast juba aru, et minu emotsioonid ehituse ja viimistluse teemadel on sekundiga nullist sajani. Kaebasin õele ka, et mees käkkis mu ilusa idee ära. Mul on maailma kõige nunnub õde, sest kui tema juba härrale poetas, et Daku ideel on jumet ja see toimiks kindlasti paremini… Targutasin kõrval kaasa, et kes see tuppa tulles ikka esimese asjana riidekappi tahab näha, ma ei tahaks üldse seda siia tuppa aga kuna peab siis las olla “nurga taga” peidus. Ilmselt oli mees selleks ajaks ise ka ammu juba ümber mõelnud, nii et oma pesa ma tagasi sain. Noh olgem ausad, seal kududa saan ma haruharva, sest meie kassihärra on veendumusel, et see pesa sinna tehti tema jaoks. Kui keegi sinna istub, käib ta demonstratiivselt proovimas kõrvale sättida vihjates, et äkki lased jalga mu voodist!?

Selle tooliga käib kaasas veel üks lugu. Diivan ja tugitoolid tulid ikeast koos köögikappidega. Jooksin pärast kauba jõudmist ise tagasi tööle, lapsed jäid pakke tuppa tassima. Ühel hetkel sain maal toimetavalt emalt foto tugitoolist oma toas. Õhtul kuulsin lugu sellest, kuidas nad vanima pojaga mulle algul kiiktooli ehitasid. Olid tooli elutoas kokku monteerinud ja tassisid selle tuppa pressida ning võidurõõmsalt maha pannes avastasid, et jalad läksid alla diagonaalis, üht pidi pikemad, teist pidi lühemad. Naersid, et algul tekis kiuslik mõte isegi, et jätavadki, emmel tore kiiktoolis kududa.

Juba varem olin handymani poest leidnud kerge ilusa lauakese ka kõrvale, olin hulka aega poode kammides otsinud kandikulaadset lauakest, aga kui isegi oli, olid hinnad absurdsed. Hiljem käisin võtsin elutuppa ka samasuguse, 20 euro eest on lauda rohkem kui küll. Ja k-rautas lonkides jäi näppu mõnus pehme kerge vaip, mis on pesamuna suur lemmik ja millist lootis ta ka oma tuppa saada, aga sellise hinnaga pole enam kuskil näinud. Järgnev video on tehtud enne tugitooli ostmist.

Kapp on ostetud rug mööblipoest. Mitte kuidagi ei leidnud mis mõõtudelt mahuks ja oleks talutavat tooni. Laste tubadesse oli küll plaanis ikeast tellida kõigile, aga kaasas olnud vanimale meeldis poes üks kapp. Hind pani mind suts kõhklema, kapi kõrval oli ka laiem versioon, aga esmalt mees arvas et äkki tumedavõitu. Olime tookord seal suurtele poistele voodeid valimas. Hiljem läksime tagasi, et vaatame uuesti kappe ja näitasin mehele poisi soovitud kappi uuesti. Nii tellisime mõlemad variandid, sai poiss omale kitsa variandi ja meie suurema. Keskmises osas on sahtlite kohal riiulid ja külgedel koos ülariiuliga riidepuude paneku ala, mu kleidid tahaks kangesti tühjusest kajavasse mehe poolde laiuda muidugi. Siinjuures ema ütleks praegu, et ta ütles ju, et mul on suuremat ala vaja neile… Küll nad vaikselt kolivad, tasahilju, nii et keegi ei märkagi.