Metsalamaja

Ühe majakese taastamine ja eluolu

Pühad Metsalas

Mul on suur kihk tekitada esikusse fotosein ja sellega seoses lehitsesin ükspäev pildikaustasid alates aastast 2008. Vanima poja sünnist. Meenus, et mees käis hiljuti välja mõtte, et võiksin äkki jagada viimase mõne aasta jõulupühi. Ma armastan jõule ja sellega kaasnevat ootust ning minus on sel aastal üle mitmete aastate suur kihk üle võlli detsembrit pidada. Pesamuna on viimaseid aastaid veel lummuses ja vanim äkki viimaseid veel kodune.

Varjuteater köögiseinal

Metsala on siiski minu jaoks seotud ka lapsepõlvega. Ma olin see laps, kes nägi päkapikke ja oli 100% kindel, et nad siin metsas elasid. Jõuluvana mul küll kodus ei käinud, aga üks ilus mälestus jõuluõhtust mul selle koduga on. Ma sain tookord kingiks Barbie ja Keni pulmakomplekti, kahe pisikese lilleneiu kujukesega koos. Kuigi mul on sellest õhtust ka häirivaid mälestusi, siis üldjoones mäletan seda ilusa ja elevana. Mul on vähestest jõuludest mälupildid. Päkapikud käisid mul “tänu” väikevennale veel teismelisena vahel. Minu suuremad naudivad seda teemat ka endiselt veel ja keelduvad lõpetamast. Õnneks on mul kõrval mees, kes on sama meelt, et laste jaoks võiks jõululumm olla, maja ehitud ja Jõulutaat kinke jagamas.

Aastaid oli meil oma päkapikk. Rasmus. Tema lemmiksöök oli kartulipuder ja jook tee. Mis ma temast veel mäletan? Ta vist elas meie lähedal metsas ja kord oli mingi probleem tal vist ka toonase kassiga. Poisid vb mäletavad rohkem. Vanim poiss just paar päeva tagasi nokkis mind, et ta peaks vendadele ajupesu tegema, et igaüks kirjutaks midagi ja vaatavad, kes kõige põhjalikumaid vastuseid saavad. Õnneks kuna pesamuna meil kirjutamise fänn pole ja ütlesin, et temaga kirjutamine jääks siis suure venna ülesandeks, siis loobuti mõttest. Nii polevat üldse lõbus “päkapikku” kiusata. Tegelikult soovitan seda mõtet, võtke kaustik, mille vahendusel kirjavahetust pidada. Kaustik tagab, et te ei eksi looga ja lapsed ei leia kuskilt kogemata kirju, mis peaksid päkapikuga kaasas olema. Meil võttiski Rasmus mõne minuti hingetõmbeks, et poistele vastata. Vahel oli tal kiire ka ja vastas alles järgmisel ööl. Siis ta kenasti vabandas, et vastamata jäi, sest uskuge, lastes tekitab see segadust ja pettumust kui maius on, aga vastust mitte. Kahel aastal vist kirjutasime neid teateid. Lapsed jagasid lühidalt oma päeva ja küsisid igasuguseid küsimusi. Selles suhtes jah, tänapäeval pakutakse teenusena neid päkapikukirja pakette, aga niipalju kui ma neid lugenud olen, tean et minu omadel oleks sada küsimust õhku jäänud, millele järgmine päev vastust poleks. Üldiselt meenutavad poisid seda aega heldimusega. Meil on see siiani üldse rahulikult läinud. Vanim ütles, et ta oli natuke pettunud küll kui tõe teada sai, aga kuna ma küsisin, et kas ta tahab et enam ei käiks või eelistab ta oodata ja uskuda ja väiksemate rõõmu üleval hoida, siis vist läks leebelt. Mäletan selgesti seda ööd kui väsimusest voodisse viskasin ja paar minutit hiljem võpatasin selle peale et kõrvaltoast kostus murelik “Emme, ma vist nägin päkapikku. Ta on väga pikk, kas tead?” Esimese hooga turtsatasin ta lisamärkuse peale naerma.

Metsa seest on päkadel hea piiluda

Jõuluvana pole vist käinud neil ainult ühel aastal. Jättis pakkidega koos kirja, fotoga muide, milles määras taadu enda asemikuks kinke jagama. Nüüd ongi nii, et suured poisid ütlevad, et need poleks jõulud, kui Jõuluvana ei ole. Enamus aastaid on meil käinud üks ja sama väga muhe taat, kelle kontaktid sain vanima lasteaia õpetajatelt. Päris alguses, kui me mehega kokku hakkasime käis mu oma ema sugulaste juures tegemas ja üksiti siis kodus ka. Täna mõtlen, et kuidas see mu väikevennale toona mõjus, et iga kord taadi käies oli ema kuskil poes või jumal teab kus.

Vanima esimene jõulutaat

Esimesed paar aastat võttis mu mees selle rolli üle, aga kui minu ja õe vanimad juba paariaastased olid, hakkas see riskantne näima. Ühe aasta suutsin veenda oma onu käima. Lapsed mäletavad temast siiani suurt kõhtu ja päikseprille. Ja siis kohtusin ma meie taadiga. Küllaltki viimasel hetkel sai ta kutsutud. Kohaletulekuni polnud mul aimugi, et olin temaga kord juba kostümeeritult suhelnud, olin ühes lasteaiarühmas abis kus ta samuti kinke jagamas käis ja mäletan, et õhkasin, et see oleks küll tore taat. Kui ta siis mul uksest sisse astus, olin vaimustuses. Aastaid kasvas ta meiega koos. Mäletan hämmingut kui pisipoja nimega kingipaki peale ütlesime, et selle omanik tudub teises toas. Lapsed olid laulnud ja hõisanud mis kole, kingipakist oli aru saada, et see on beebile. “Kindel, et ta magab?” Naersime, et üpriski, advendipäkapikk alles paari nädalane ja taustamüraga pigem lülitab end välja. Läbi aastate on lapsed esitanud talle lugematul hulgal muusikapalu, laule ja mu õetütar omaloomingulisi luuletusigi. Ainult ühel aastal juhtus, et teda pühade aeg polnud. Siis asendaski taadu.

Teisedki jõulud veel alevis
Päikseprillidega taat
Meie põhivana esimesel korral
Ja asenduspäkapikk
Läbi jõulupiltide saab vana maja remonti jälgida
Viimased jõulud vanas majas. Ilus vaadata, et meil on liistud.

Pärast põlengut oli kindel, et jõulud peavad tulema endised. Aga lapsed nägid neid ikkagi ühtede süngematena. Kuigi me olime kõigest hingest pingutanud ja tegelikult tean, et nad tol hetkel väga hindasid mu võitlust kõike võimalikult normilaadsena hoida. Kahjuks olid need meie varateismeliste esimesed jõulud lahus, sest õepere jäi üpris raskelt haigeks. Kui käisime neile kingikotti ukse taha viimas, koos mamma saadetud hea ja parema toidukraamiga, siis terve üheksakordne maja värises nende korterist kostuva köha peale. Lapsed nõudsid, et me peame pakke jagama maja juures, ehtisin nn laululava tuledega ära ja koristasin sealt asju vähemaks. Ilm oli päris külm, pakkisime kuuma kakaod termosega kaasa ja pirukaid. Tegelikult oli tore, selline eriline, piknikuga jõul. Tantsisime natuke rohkem lihtsalt.

Meie nn laululava ehk katusealune

Teised jõulud tegime juba toas, hirmkülmas aga põrandad olid kaetud penoga, seinad olid täiesti katmata alles, laudis elutoas. Aga nii väga nõuti, et maale peab taat tulema. Mis sellest et kõigil nagu Rudolfitel ninad punased peas. Taat kiitis meid pealehakkamise eest ja ütles, et järgmine aasta tahab juba edusamme ja stabiilsemat põrandat näha.

Taat on vapralt kindad käest võtnud

Nägi ka. Aasta hiljem olid seinad esimese villakihi ja kile all ja peno asemel petoonpõrand. Ma tahaks mõnd eriti erilist lugu jagada, aga tegelikult ei mäleta ma enamasti pärast taadi käiku mitte midagi, mul toimub nii suur pingelangus sellega kui jõuab kätte laste kingisaamise aeg, et kui hoolega ma ka salmi ei õpiks on mul peas täielik tühjus, mitte üks sõna ei meenu. Sest ma lihtsalt muretsen selle üle, kas kõik on piisavalt ilus, tore, armas, et lapsed ka hiljem mäletaks, et ma vaevu tõmban hinge. Selle võrra on mul alati toredam veel vaadata hiljem pilte emotsioonidest jne. Mäletan viimastest jõuludest seda kui lapsed korteris avasid hiiglaslikku kotti, milles oli suur karvane padi, kiri ja hulk igasuguseid kassimänguasju. See kuidas nad enne kirjasse süvenemist pakkusid mida kink tähendab oli päris naljakas. Järgmisel päeval käisime mehega Robil järgi. Olime otsustanud, et lõpuks on aeg uue kassi jaoks. Kuigi me algul polnud plaaninud korterisse kassi võtta.

Esimese hooga jääb mulje et eelmise pildiga pole midagi muutunud, aga hoolikamalt vaadates on erinevus suur.

Jõulutaat küll lootis, et järgmine kord tulles näeb meid juba majas elamas ja tegelikukt näekski, aga sel aastal on meil tulemas teine taat, kuna tal on seekord oma perega teised plaanid. Natuke kahju, aga usun, et asendus saab ka tore olema. Aga enne seda peab siia kuusse mahtuma kuuse ülespanek, pesamuna 10s sünnipäev, ma pole ammu ühtki tegevustega sünnat plaaninud, suuremad ammu juba selles eas, et sõpradega niisama hängida. Lisaks pereisa suur juubel. Ja siis olen ma ise end siia ja sinna lubanud… Ja mehe sünnaks tahaks majas jõuda veel palju teha. Õde juba küsis, kas ma oma vaimsele tervisele ka ruumi taastuda olen jätnud. Mhm, ma võtsin nädala puhkust töölt. Plaaniga ehitada muidugi.. Näis. Imelist pühadeootust kõigile! Lisan siia lõppu ühe vahva video, mille peale sattusin pilte lehitsedes. Videol on pesamuna kinki lunastamas. Kui ath-d mõjutada piisava motivaatoriga (hiiglasuur kingikott, enam ei mäelta, mis seal sees oli, näib et mingi suur auto) siis sünnib imesi. Mäletan, et pärast seda esitust naersime, et see pidi olema natuke omalooming, kuna lasteaia peolt ma seda ei mäleta kuulnut. Igatahes kui ma küsisin, kas ta tahab emme abi millegagi, rehmas poiss käega ja teatas uhkelt “Ma oskan ise küll!”.

Lisa kommentaar