Hetkel, kui ma kirjutamist alustan, on mu elutoas plahvatanud glitterpomm. Mitte vastumeelselt, minu omal soovil tegelikult, aga suuremad poisid õhtul naersid küll, et kogu maja on seda täis. Pisipoja sünnapidu oli eile ja meisterdasime lumekuule ja lauakaunistusi. Ja nüüd tuleks kellelgi kogu see “laga” ära koristada. Huvitav kellel?

Ehitusplatsil elamise kõige suurem nuhtlus ongi see, et pärast igat väiksematki liigutust tuleb jälle otsast alustada. Prügi välja, saepuru kokku. Mulle meeldivad need mdf plaadid, aga see paberisaepuru on tõeline nuhtlus, see poeb igale poole ja suur kollane monstrum isegi ei taha seda suures koguses kokku tõmmata. Mul oli suvel korduvalt seda tunnet, et ma pole mitte midagi asjalikku teinud, samas kui mees poetas, et tegelt olen ikka küll, kui ma lakkamatult prügikoti ja tolmuimejaga ringi ei tallaks, ei mahuks me keegi ammu liikuma. Päris aus olla, siis on see vahel ärritav, eriti kui olen loonud juba korra ja siis tuleb otsus midagi kuskilt veel nokitseda ja kõik on taas kaos.

Miks ma seda kõike kirjutama hakkasin on podcastide mõju. Mul on tööl alati midagi taustal rääkimas, natuke üle kuu on jutustanud üks tädi, kes põhimõtteliselt räägib sorteerimisest või organiseerimisest siis. Põhi jutt seisneb siiski selles, et oma olemuselt jagunevad inimesed neljaks (temal on need neli putukat) ja pinteresti kodu saab luua ainult siis, kui asju pole liiga palju. Ma teadsin testi tegematagi, et olen nn lepatriinu. Ma arvan, et olen abielus mesilasega. Teate mis on nende kõige peamine vahe? Ühel on asjad peidus, teisel väljas. Ehitustandril elamise juures tähendab see, et selleks, et ma suudaksin mõistuse juures toimida vajan ma, et üleliigne kraam oleks peidus. Pinnad lagedad, käiguteed puhtad. Kõik peab olema ilus, rahulik, zen… Ma tahaksin, et toas oleks vaid need tööriistad, mida parasjagu vaja, aga arusaadavalt pole neid mõtet koguaeg edasi-tagasi tassida. Ma pole elutuba jaganud veel, sest seal on endiselt veel viimistlusmaterjali virnad, diivani taha peidetuna. Kuna mu käsitöönurk ei ole valmis, on mu kastid peidetud trepi alla, ma nutsin sisimas ja vandusin valjult natuke, kui poeg tuli palvega püksirihmale auk teha ja ma teadsin, et pean kõik sealt välja tirima, sest ma tegelt ei tea, millises kastis mis asub. Lepatriinu võrdlus seisneb selles, et pinnapealne on ilus ja läikiv, aga kui ta kattetiivad avab, siis selle all ei ole nii ilus enam. Üpris hirmutav mardikas on. Ehk et kui vaadata kappidesse või sahtlitesse, või siis sinna trepi alla kastidesse, mis ootavad lahtipakkimist juba kuid, siis ilmneb, et kõik pole kuld mis hiilgab. Mesilastel peaks olema kõik sorteeritud ja selles karbis on need tööriistad ja selle aknalaua peal need jne, “Kallis, kas sa oled seda näinud, ma ei leia…” Õnneks ma üldiselt mäletan kus miski on, eriti kui ma olen ise selle teise kohta pannud, sest ma olen tundnud ülbet vajadust enda meelerahuks tööriistu ühte kasti kokku koguda. Ehk siis tema toimib parimana siis kui asjad on küll gruppides, aga nähtaval. Nüüd kui lastel on omad toad, siis julgen väita, et meil kasvab üks lepatriinu (kui asju on tuba mööda liiga palju, lükkab ta reaalselt osa kraami voodi alla) ja üks liblikas (asjad jäävad sinna kuhu “kukuvad” ja mis silma alt see meelest) ja üks, kelle osas ma pole päris kindel. Vist kilk, sest ta näib olevat segu minust ja mehest, asjad on sorditud ja pindu eelistab lagedana. Ta oli juba pisikesena natuke ocd-lik. Huumoriga öeldult. Kui nad kõik ühte tuba jagasid oli see päris koomiline vaatepilt, kolmes erinevas nurgas vaatas vastu täiesti erinev vaatepilt.

Niisiis, kui ma muutun rahutuks ja ärevaks, aitab mind korrastamine. Nii huvitav, et tõlge ei anna head vastet väljendile decluttering, see on midagi, mille usku olen need aastad olnud. Mu vanim küsis mult, et miks ma seda tädi kuulan ja vaatan, et tal on nii palju kasvõi riideid, me oleme nii palju minimalistlikumad. Ta mõtles siis riideid peamiselt, me oleme kolm aastat pidanud ära mahtuma viieliikmelise perega ühte riidekappi, mis tähendas, et ma pidevalt tegelt olen sortinud riideid, sest neid tuli igalt poolt lakkamatult peale ja täna on poiste kappides asjad, mida nad päriselt kannavad, nad ise naeravad, et see näib isegi natuke kriipi, et igal riiulil paar hilpu. Minul mitte päris, tunnistan ausalt et isegi kui ma kleidid välistan, siis mul on esemeid mida ma tean, et paneksin selga vaid siis kui tõesti kõik riided on otsas. Suvise puhkuse ajal võtsin ette kuuri tassitud riided. Mind ajas hulluks suur kuhila rõivastega kotte, mille sisust ei olnud kellelgi aimu, kas nad said viidud maale sest need ei kõlvanud või pidid nad jääma paremaid aegu ootama… Talvel oli osades rottide paradiis hullanud. Kott koti järgi lappasin neid ringi, leides kuhila põhjast suure kotitäie tekke-patju majast ja veel ühe täis minu kleidikapi sisu. Miks nad seal olid? Me tegelikult kõik mis pidi minema hävitamisse loopisime suurde konteinerisse, mis sai prügimäele viidud. Majast jätsime alles vaid mõned mööbliesemed ja raamatud. Kuigi ma sain juba tookord aru, et need ei jõua mitte kunagi tuppa tagasi, aga ma pole tänaseni suutnud neist lahti lasta. Igatahes, ma pressisin oma pisikese opeli otsast otsani suuri tekstiili täis kotte täis, nii et raske oli väljagi näha ja sõitsin kohalikku jäätmejaama. Seal veeretati mulle välja üks suur konteiner, mille ma lõpuks kokku pressisin, et kõik ära mahutada. Sealne tööline teab mind ajast, kui ma töötuna arvel olin, käisime paaril koolitusel koos ja kui ma autoga uuesti kaalul ära käisin, küsis mult, kas mul laste isikukoodid ka käepärast on, et siis saaksin tasuta ära anda. Vallas on ühel isikul võimalik anda ära 20kg tekstiili. Minu autotäis oli natuke alla 80kg.

Suur kuur on õnnistus ja nuhtlus korraga. Sinna peab mahtuma pm kaks peret, 2,5 isegi vahel, sest mu väikevend hoiustab ka aegajalt oma asju selles, ühes nurgas valitseb mu mees ja diagonaalis teises isa, sinna juurde üritab aiandusasjadega mahtuda ema, loomade söödad ja minu killavoor… Kõikvõimalikud ehitusega kaasnevad materjalid ja ehitusprügikotid ka aegajalt. Lisaks on seal hulgaliselt tavaari mingist iidsest ajast. Ja masinapark. Mulle näib, et oleme aastate jooksul kordi ja kordi seda korrastanud, aga ikka täitub see sekunditega asjadega, mille osas ükshetk mõtled, et miks see siin on, mitte prügimäel pole. Nt otsisin ma meie kunstkuuse alumist oksaringi taga ja leidsin pooliku iidamast ajast pärit kunstkuuse, aga hetke kuuse lisaosa mitte. Selgituseks, et kuusk on meil vanem kui 3 aastat, aga vanas majas ei mahtunud teda täies suuruses avama, nii et alumine ring sai kuskile kuuri pandud. Korterites polnud ka seda ruumi ja sel aastal sai mõeldud, et nüüd on majas kõrgust ja laiust küll, ainult kes selle leiaks.

Sel nädalal plaanisin ma oma peas, et saan siseviimistluse allkorrusel lõpetatud, reaalsus on see, et ma olen esimesed kaks päeva niisama logelenud. Okei, peo jäägid koristasin ära ja kuuse panin üles. Selle viimistlusega on see häda, et kuna pea igas seinas on mõni pistik või lüliti, oleksin vajanud mehe kodusolekut, klambripüssiga klõpsutamine meeldib mulle endale ka, aga see elektrivärk ümber sättida jne, pole päris minu teema. Nii et kui selgus, et mees läheb tööle minu viimasel tööpäeval ja tuleb töölt minu viimasel puhkusepäeval, olin päris pettunud. Ärevus hiilib ligi, noo ei saa nii, et lihtsalt vedeleks nädal otsa netflixist jõulufilme vaadates. Olen otsustanud kolistada kuuris. Mehe nurka ma puutuda ei tohi ja jumal hoidku, et ma näpiks isa asju. Niisiis tuleb mul ette võtta oma nurgake. Minu nurgake tähendab paari tuhande eest suitsuhaisuseid ja tahmast kleepuvaid raamatuid. Olen neid korduvalt ringi tõstnud, iga kord mõelnud, et ei saa neil minna lasta veel. Nutnud, sest tuppa tuua ka ei saa. Nüüd on aeg käes. Uude aastasse natuke kergemalt, vähema taagaga. Neil on aeg mulle möödunut meenutamast minna. Aeg on natuke ruumi luua, et oleks kergem hingata. Kuigi jah, üks asi on nad kokku pakkida, teine asi päriselt ära viia.

Suur maja tähendab koristamisest rääkides rohkemat pinda ka, mida nühkida. Mu point ei ole praegu targutada, ega nosplit püsti ajada, aga Metsalamaja pole kunagi varem tegelt nii puhas olnud kui praegu. Olgu, lapsed on kasvanud ja legod ei ole loomu poolest juba igal pool elutuba mööda, aga suur karvane koer ja õues käiv kass on endised asjad. Ja kui aus olla, siis laste tubades käin ma koristamas kord nädalas või siis mainin üle ukse, et asjad võiks oma kodudesse jõuda vahepeal. Aegajalt tuleb hõigata meeldetuletust, et kapis on nõusi väheks jäänud. Niisiis tegelikult on korras elamise konks nõudepesumasinas ja robottolmuimejas. Kuigi ma olen väga kahetisi reaktsioone saanud selle viimase osas. Inimesed näevad seda ikka väga luksusesemena. Reaalsuses on mul vb üks odavamaid masinaid, kelle aku ei suuda ühe jutiga isegi piiratud pinda tehtud saada, keda pole võimalik keelatud alasse minema piirata muudmoodi kui füüsilist piiret kasutades, aga ta tuiab kindlaks ajaks sätitud taimeril ringi jalutada ja omab ka pesumopi lahendust. Jah, põrandakütte miinus on, et plekid kuivavad kohe kinni, kui neid ära pühkida ei märka ja neist ta jagu ei saa, aga jala- ning käpajäljed tõmmatakse üle. Ma ei luba teda esikusse ja enda tuppa (ülakorrusel toimetame samuti tavamasinaga). Esikusse, kuna ta armastab saapapaelu süüa ja kinni jääda (töötab meil päevasel ajal, kui kedagi kodus pole, nii et töö jääb kinni jäädes tal tegemata) ja minu toas on kerge põrandavaip, mida ta hakkab hunnikusse keerutama, sest see pole mul põranda küljes kinni. Need ruumid käin suure kollasega üle. Hiljuti tädi juures käies tuli juttu, et vanainimene ei jaksa enam suurt masinat trepist tassida, neil on veel vist kaks korda suurem pind põhikorrusel kui minul tuleb masinal teha, üritasin selgitada, et lasku ometi lastel omale robot osta, ei pea hirmkallis ju olema, piisab kui selline, millel oleks kogumiskolu laadimisjaamas ja võimalus liikumisala piirata, sest neil läheb trepp alla. Minul on pere harjunud, et hommikul läheb esiku ava ette madal liist, mis õhtul eest lükatakse, aga vanainimesel ei kujutaks ette, et kuskile midagi astmeks ette sätiks. Aga see nõudepesumasin on küll paradiis. Meil on väike masin ja päeva jooksul kogub end asju täis, ööseks tööle ja hommik algab puhtalt lehelt. Ma pean tunnistama, et youtubest videosi vaadates on mu jaoks kõige suurem hämming, et masinad on kõigil köögis olemas, aga nõud seisavad päevi kraanikausis hunnikus. Mis selle point olema peaks? Kas nad pesevad enne nõud puhtaks kui masinasse panevad? Lihtsalt samal ajal kui ma püüan kõigest hingest lapsi harjutada, et nad ei kuhjaks oma kausse-tasse mulle kraanikaussi. Okei, ma saan aru kui nad on juustust sööki söönud või jogurtit joonud. Tõele au andes mu köök ei ole muidugi iga päev ilus ja korras, vahel on meil üleüldine ath kogu peres ja totaalne kaos. Eriti siis kui miski ehitusetapp ka parasjagu käsil on.

Ühe killukese puhkusetoimetustest jagan siia ikka. Ma olen suht viimistluse algusest peale teadnud, et ma tahan teha fotoseina. Sõbranna kinkis sünnipäevaks ühe metallplaadi millel kiri “Kodu, see on koht, kus meie lugu saab alguse” okei, see on tegelt ingliskeelne, see pidi ka saama üles pandud. Tegelt pidi vähemalt selle alune sein tehtud saama enne, aga läks nagu läks, see ei takistanud mul ajutist seina loomast. Eile maadlesin akutrelli ja joonlauaga, et enam-vähem ühtlased vahed saada. Lapsed käisid endid otsimas ja ükshaaval pilte näitamas, et küsida, kes sellel. Keskmine nurises, et temast üksinda pildid sellised, nagu on, aga lõpuks oli sunnitud tõdema, et mul on õigus, kui ütlesin, et temal on kõige kauem olnud suhtumine “Ei pildista mind!” et mul ei saagi olla. Viimase paari aasta sees ainsad on ehitusega seotud fotod temast, sest neid oli vaja teha tema loovtöö jaoks. Esmased reaktsioonid on et miks neid pilte nii palju on, aga ma vähendasin kogust isegi ülespaneku käigus, veel vähemaks enam ei osanud.