Kallis, kas sa ei arva, et sa peaksid seal köögipostituses natuke selgitama, mis teema nende jänesekruusidega on? Esiteks, need kruusid peaaegu et ununesid üldse sinna lisada, oluline köögi element, mis oli mul ammu enne plaani juba paigas, et saavad seinale rippuma. Teiseks, anna ometi aega, mul on kavas pikalt laialt jahvatada, mis värk nende pikk-kõrvadega on. Väike hoiatus ette, et postituses tuleb pilte ka küülikunahast. Nülgimist ei näita.

Meie jäneste lugu saab alguse miski aastal 2018 äkki. Mulle tekis mõte, et ma tahaks ise teha seda ulmekallist angooralõnga. Me käisime ühe kasvataja juures ka, kes siiski seadis väga kahtluse alla, kas need jänesed on ikka alustuseks head. Mehel hakkas aga tuluke põlema, et lihaküülikud on ka hea mõte. Metsa käi oma lihaga, ma tahan lõnga. Õppisin kuidas kedervarrega lõnga teha, mul on ju siiski villakoer, mis see siis ära pole. Saan aru miks käsitsi lõngaketramine tänase maailma elutempos pole just megapopp hobi. On kirglikke fanatte aga suht vähe. Uudistasin küll lugeda küülikukasvatuse kohta, aga mind see lihamaailm ei tõmmanud. Jälle midagi, millega minul üksi hakkama saada, oli mu peamine vastuargument välismaal töötavale mehele.

29.august 2020 kolisid meie juurde ühe Tlna pubi kaks prantsuse pässi, Minni ja Manni. Lemmikuteks. See kuidas nad meile sattusid oli üks isevärki olukord. Vist miski kuu aega varem seisis suguvõsa kokkutulekul mu armas onutütar järsku minu ees, hirmkaval pilk silmis ja naeratuse saatel teavitas, et mu mees olla palunud tal ühe jutuga minu poole pöörduda. Nimelt neil tööl mure, kuhu viia sügise saabudes kaks heal elul lontkõrva. Ja tema siis mõtles, et äkki meile. Mees vaatas eemalt niisuguse pilguga, et tegelikult on kõik otsustatud juba. “Millal nad tulevad?” küsisin onutütrelt lihtsalt vastuseks. Mees pidi pubis pühalikult lubama, et neiud ei lõpeta meie toidulaual. Ega ei lõpetanud ka, aga suvel 2023 otsustasid nad, et kui nad oma senistel põgenemiskatsetel on lasknud end siiski tagasi puuri panna, siis seekord enam mitte. Ilmselt lõpetasid mõne rebase söögilaual.

Kuidagi tühi tunne oli maja juures käies, kui jäneseid polnud. Eelmise aasta kevadel märkasin, et üks toonane töökaaslane on miskil ajal pakkunud pässi ja lõvilaka segusi, uurisin kas meil võiks olla lootust mõni saada. Käisime vaatamas ja mees ehitas poistega koos suure aediku. Läksime siis järgi, kavas oli 3-4 loomakest võtta. Me tulime sealt tagasi 8 teadmata soost pikk-kõrvaga. Sügiseks oli meil neid 46. Jah, lugesid õigesti, 46 küülikut! Oh jumal küll, kuidas see nii juhtus? Algajate naiivitaride viga. Inimesed pidasid meist peast hulludeks, pereliikmed nende hulgas. Üldiselt esiteks ei peeta küülikuid üldse koloonias, tavaliselt tahavad emased poegadega privaatsust ja risk et isased teevad tittedele liiga on suur (oleme seda ka kogenud, kui ühel härral õnnestus oma sugu varjata). Ehitasime teise aediku veel ja püüdsime isased emastest eraldada. Tänaseks on meil emaste ja beebide aedik, noorte aedik ja üks tõupaberitega härra eraldi puuris. Aga näitan vahelduseks nunnudest pilte.

Nendega on omajagu peavalu aga nalja saab ka. Me kolime pojad emade juurest noorte aedikusse u 10ndal nädalal (nüüd talvised jäävad kauemaks), tavaliselt kasvus pisemad jätame emade juurde kauemaks. Sel suvel ühele seltskonnale ei meeldinud sugugi, et neid soojast sülelusest ära viidi. Aedikud asuvad kõrvuti ja nende point on see, et mulle ei meeldi puuris pidamine, kuigi üldiselt laidetakse see lahendus maha ja jänes oma loomult pole pead-jalad koos elav tegelane, aga meil seni on sujunud, mõned eradid välja arvata. Igatahes iga kord kui ma aedikust möödusin, oli keegi põngerjatest emmede aediku ja kattepresendi vahel. Koukisin välja, viisin kaaslaste juurde tagasi. Natukese aja pärast jälle. Käisime mitmekesti kõik nurgad läbi, et kus see mikroauk ometigi on, kus nad välja tulevad. Varem juba oli suure silmaga võrgu allosasse kinnitatud peenike võrk, ma arvan et see oli miski ehitusel kasutatav võrk tegelt, aga igatahes ei olnud ka selles avasi, kust te ometi välja ronite? Eriti tüütu oli hommikul enne tööd ümber aedikute joosta. Küülik võib ka väga paksu ja rasvasena olla uskumatult väle, rääkimata siis pisikesest energiapallist. Ühel ööl olid nad kõik välja roninud ja hommikul me päris kõiki kahjuks ei leidnudki, aga seda ilmsem oli, et ainus loogiline koht peab olema seotud uksega. Uks on maapinnast kõrgemal, uksepakuga, et saaks rahulikult siseneda, ilma et tormjooksuga välja tuldaks. Need pätid ronisid aga üle selle serva ja kuna ukse võrk ei olnud lisavõrguga kaetud, siis mahtusid sellest välja pugema. Vaatasin siis toas neid osb plaadi jääke ning leidsin ühe sobiva sinna ette. Hiljuti tuli mul aga selle kohalt nipukatega võrku parandada, sest ühel noorel sai aedikus passimisest villant ja näris mu tööloleku ajal augu sisse. Kodus lasin kassi õue ja köögist märkasin, et kahtlaselt elevil teine seal jäneste juures. Talle meeldib käia neid piilumas ja hetkel sahmivad seal ka pisikesed linnud ringi, nii et hetkeks ei teinud välja, kuni silmasin et kasse on kaks. Tormasin õue, potsti istus jänks maha – “Lase mind sisse tagasi, kõht on tühi” ilmega, võtsin siis natist kinni ja lükkasin uksest sisse. Üldiselt nad end väljaspool aedikut sülle võtta ei luba, aga sel hetkel oli lumi maas ja küllap oli kõht tühjaks läinud. Praegused pisikesed on u 7 nädala vanused ja seostavad juba mind söögiga, vahva on vaadata kuidas kogunevad ukse ette kui näevad mind liikumas.

Mis tegite nendega siis, kui neid 46 tk oli, et enam ei ole? Nagu öeldud on meil tänaseks põhikarjana 8 emast ja üks uhke flandria poiss Montimer. Otse välja öeldes tarbime võimalikult suure osa neist ära. See tähendab et liha ja maks lähevad meie endi söögilauale, igast mingid kopsud/südamed sööb hea meelega ema kass ära (mu enda loomad toorest liha ei söö) ja nahk rändab minu käsitöönurka. See oli minu tingimus lihaküülikute kasvatamisel, et ainult siis, kui korras nahad lähevad kasutusse. Selleks tuli esmalt muidugi töötlus selgeks õppida, mees õppis youtube nippidega nülgimise selgeks, aga vot parkimine on küll selline töö, et kui enne mõhkugi ei tea, ei saa seda vist nii õppida, nippide videod, mida olen vaadanud on olnud sellised, et kui nö põhja all ei oleks, ei saaks midagi aru. Ma teadsin inimest, kelle juures saab õppida, aga tema kursuste ajad ei tahtnud kuidagi minu töögraafikuga sobituda, nii et ma teatasin emale, et sünnakingiks läheb õpib küülikunahka parkima ja pärast õpetab mulle ka. Jõuluvana tõi mulle kastitäie selleks vajalikke tarvikuid ka. Ütlen ausalt, et esimesed nahad olid tõsine piin. Tänaseks on mul juba ühtteist nippe tekinud, kuidas enda elu kergemaks teha.

Päris kõik nahad ei ole siiski kasutusse läinud. Vahel on mõnda võimatu puhastada ja mõnel karv lahti (naha jaoks peaks küülikuid tapma peamiselt talvel) jne. Kasti on siiski kogunenud päris märkimisväärne kogus neid. Tellisin omale nahast aksessuaaride lõiked ka ja suure tuhinaga oli plaanis nii mõndagi valmis teha, reaalsus on täna siiski et olen teinud portsu kasside mänguasju, sest kassid jumaldavad neid sabasi ja tutte. Ja kindad iseendale. Megasoojad asjad on ja ühest küljest lihtsad teha, aga rohkemaid pole mahti saanud nokkida.

Kui ma neid kindaid avalikult jagasin, pelgasin et mis reaktsiooni ma saada võin. Olin positiivselt üllatunud, et ei saanud peapesu, et kuidas ometigi võib nii teha. Pigem sain tunnustuse, et nahk raisku ei lähe. Mis puutub lihasse, siis mina ei taju, et ta kuidagi võõras oleks. Muidugi ei maitse ta nagu siga või kana, aga on hea vaheldus. Meil on kujunenud kindel retsept, mille järgi hautist teeme ja teate… Vaesel ajal kõlbab küll. See tõdemus lipsas mu huulilt suvel, kui olime korra kõik rahad ehitusse sättinud ja poetasin laste ees vabandada, et teen nädalas juba mitmendat korda makarone ning mees vanima pojaga paar tundi hiljem värskelt suitsuahjust tulnud jänest mugisid makaronide kõrvale. Vaatasin neid ja pähe turgatas hetkeks küülikuliha kilohind poeletil…