Kui mu mees kunagi õhkas, et tema tahaks oma isa kombel oma kätega perele maja ehitada ja ta selle soovi täita sai, siis lapsed saavad oma eluülikooli paberitesse ehituse sisse kirjutada juba küll. Ma olen siin varasemalt kirjutanud, et poistest on palju abi olnud. Nad pole enamuse ajast selle vastu torisenud, kuigi nad on lõpuks teinud rohkem, kui meil alguses oli plaanis kaasata. On olnud ka palju neid töid, mis pole üldse nii meeleldi kaasa tehtud saanud, näiteks see põrandate tühjaksvedu, millest oli mingil hetkel meil kõigil kopp nii ees, et näis nagu ei tuleks sel tööl eales lõppu.

Nende tööde käigus on juhtunud palju koomilisi olukordi. Meenub kord kui eelmise aasta (meil see va 2026 juba ju) kevadel tahtsime enne maaletulekut kindlasti elutoa valmis teha, plaanisime mehega elutoa põrandale parketti paigaldada, väike poiss oli kaasas ilusat ilma nautimas. Üks hetk hakkas noormehel igav, et kas meil läheb kaua. Pikki tuba paigutus osutus omajagu tüütuks, sest jonnakalt kippusid plaadid paigast nihkuma. Mees käskis poisil maha istuda. Kuulekalt potsatas kutt näidatud kohale, küsis siiski, et mis selle põhjus on. Selgitasin lapsele, et issil on vaja, et ta oleks raskuseks peal, et plaadid paigast ei nihkuks muudkui, et meil oleks natuke lihtsam. Laps noogutas rahulolevalt, kuid muutus siis hetke pärast tõsiseks, vaatas meid altkulmu kordamööda ja pahvatas siis “Kas te tahate öelda, et ma olen PAKS?”

Vanim poiss on muidugi juba lammutusest peale igasuguste töödega abis olnud, aga aasta tagasi, kui aeg jõudis sinnamaale, et sai plaani võetud laste veebruarivaheajal teist korrust võimalikult kaugele valmis teha, siis sai hakatud kaasama kõikvõimalikele töödele ka keskmist poissi. Algselt oli mul võetud endale puhkus nii et nädal enne vaheaega ja vaheaeg ka, et esimese nädala tegeleme põrandatega ja siis lapsed kaasa ja seinad, laed. Olin poisid nõusse moosinud ja lubanud, et käime perena ühe päeva bowlingus ka kindlasti. Ega neid otseselt ära ostma ei pidanud, nende korrus ikkagi, aga kogu kaasamise tööde maht sai suuremad mõõtmed arenguvestlusest keskmise kuti klassijuhatajaga. Poiss oli tol hetkel 7ndik ja õp küsis, kas ta on põhikooli praktilise töö peale mõelnud. Poiss oli pisut kõhklev, et mõni mõte on aga kindel nagu pole. “Aga mis siis, kui sa teeksid oma toa ise? Vanemad võivad olla juhendajad ses mõttes, et näitavad, kuidas mida teha ja sina teed ise. Põrand ja tapeet või mis teil seina läheb. See saaks olla variant.” Vaatasin õpetajat vaimustusega, kuidas me ise selle peale pole tulnud, et kaasame neid ju nagunii protsessi. Kindlasti kaalume ja arutame seda ideed. Kodus arvas poiss, et idee on ju hea. Saatsin õpetajale küsimuse, kas me võime pm kohe pihta hakata selle praktilise poolega, et meil kavas vaheajal nagunii kõik koos poiste korrust tegema hakata. Sain vastuseks, et peaasi, et poisist töö käigus pilte teeme ja pärast teame üles märkida, mis tööd tehti. Nii ma siis muudkui klõpsutasin. Lastel oli vahepeal juba tüdimus, et iga uus tegevus kõigepealt jäädvustati. Keskmisel tuli selgeks õppida nii mõnegi tööriista kasutus ja vajadusel spetsiaalselt emmele poseerida. Fotoseinalgi on üks jäädvustus, vanimaga just seisime ja vaatasime neid pilte ja muigas, et vihkas seda tööd. Ta on keskmisest natuke lühem, fotol on jäädvustatud laeplaatide paigaldus. Mees rentis selle tarvis kipsitõstuki. Keskmine aga keeldus lae alla naelapüssiga klõpsutamast, et tema ei jaksa seda hoida sedasi piisavalt. Nii tuli vanimal vajadusel kikkivarvul püssi lae vastu suruda.

Lähipäevil on praktiliste tööde vahekaitsmine. Meil on tegelikult puudu veel ainult liistude paigaldus. Summaliselt said need vist faili välja arvutatud. Mina aitasin niipalju, et kirjutasin konkreetselt tema toa mõõtude järgi kõikide etappide materjali kulud ja summad. Lihtsalt, et oleks juttu ka. Täna käin õpetajaga koos talle peale, et ta oma kaitsekõne valmis kirjutaks. Endal on pm kogu asi valmis, aga sellest künkast enam üle ei saa kuidagi.

Usun, et kogu see protsess on neid ühendanud, ka see mis neid omavahel pahandama on ajanud nagu nt lakkamatu osb plaatide sisse-välja vedu, mille käigus lakati üksteise kallal irisemast vaid selleks, et kiruda isa, kes käskinud liigseid plaate kõigepealt tuppa tassida ja nüüd järsku välja tagasi. Et kuidas ta arvutada pole osanud alguses siis. Kindlasti ei ole neil tänaseks probleemi sellega, et mõista kogu seda pingutust, mida üks majaehitus endas sisaldab. Kodu väärtustamise mõttes. Õppetund hinnata veelgi enam “oma tuba” kui oled selle valmimisel ise vaeva näinud. Aga võibolla ma eksin ja nad jooksevad siit majast esimesel võimalusel. Kes teab…