Kunagi küsiti mult, kus ma elan ja kui vastasin, et Äntus, õhati, et see on nii ilus piirkond, kus lapsi kasvatada. On tõesti. Jah, ma usun, et vestluskaaslane pidas tõenäoliselt silmas Äntu järvesi sel hetkel, mis on vaieldamatult üks ilusaim koht ajaveetmiseks, aga ilu on igal pool. Krunt asub küll jah nii maantee ääres, et suviti kuuleb ööd-päevad läbi paisukal ujumaskäijate kaasas olevaid muusikakõlareid ja jutu-naerukaja ning teed mööda kihutab olenemata aastaajast tohutul hulgal autosi. Aga ometigi oleme nii omaette. Mõnikord peab muidugi arvestama, et isegi kui naabrid on näiliselt kaugel, siis peod kostavad õuele ära, aga sellega saab hakkama.

Mulle näib, et aknad olid ühed esimesed asjad, mille tellimisega mees tegeles, kui maja projekt valmis sai. Ta palus mu töökaaslasi appi neid auto pealt maha tõstma. Keegi ei teadnud siis veel, et majale tuleb ka teine korrus. Mäletan, et mehed tööl küsisid, kas ma hakkan kasvuhoonet või maja ehitama, kuhu ma ometigi nii väiksel majal kõik need hiiglaslikud aknad plaanin panna. Teate, sellel Metsalamajal on aastatega palju kordi aknaid muudetud. Kui ma olin veel pisike, siis oli (ma räägin sedasi, nagu meil viimati toad enne põlengut olid paigutatud) köögis üks väike aken, minu meelest sama suur elutoas ja ka magamistoas, lastetoas oli imetilluke aken metsa suunas. Siis kui mu noorem vend oli nii äkki kolmene, tegi isa elutoa akna ma usun et kaks korda suuremaks, tuba näis väga avar. Samuti tehti suuremaks magamistoa aken ja lastetuba sai  sama suure akna otsaseina. Maja oli sellest hoolimata reaalsuses väga hämar. Nüüd kus me esimese korruse laed kõrgemaks tegime (vanas majas sain ma kikivarvul olles käe lakke panna) oli kindel, et aken tuleb ka sellega suurem. Kõik norisid küll, et kas hakkate selle kaudu õue käima v… Aga see, kui suureks teeb ruumi suure akna valgus, on imeline. Meie magamistuba (eelnevas tekstis siis lastetuba) sai ühe suure akna metsa suunale juurde ja uue majaosa kööki tuli kaks akent. Trepihallis on pisike aken ja poistel kõigil üks. Kahes toas suunaga hoovi/maantee poole, ühes põllu/metsa suunas.

Selle üksiku akna pärast käis omajagu jagelemist, sest mõlemad suuremad tahtsid just seda vaadet endale saada. Pesamuna ei saanud valida, sest tema olime otsustanud paigutada köögi kohale, sest endi pea kohal me tema püsimatut tralli polnud nõus võtma, näis et köögis äkki häirib ta ülejäänud maja kõige vähem oma lakkamatu liikumisega. Tegelt on vahel tunne, et ta kukub läbi köögi lae. Kui me teise korruse ehitamisega tegelesime aasta tagasi, polnud mul aimugi, mis vaade neist akendest avaneda võiks, sest sooja hoidmiseks olid aknaaugud kinni kiletatud. Kui me lõpuks jõudsime sinnamaale, et aknaid ette panna, oli kohe varsti maja ees olev kultuurõunapuu õitsema hakkamas ja peagi pidi kõik roheliseks minema. Naabrionu lambad vaatevälja ilmuma. Ja kui kaugele neist näeb tegelikult…

Maja ees kasvab pea 30 aastat vana August Vaga iluõunapuu, imeline õitseja, pilgupüüdja, kes on viimaseid kevadeid regulaarselt minu sünnipäeval oma õied mesilastele avanud. See on suurepärane kogemus kuidas jälgida nende putukate toimetusi ülilähedalt, sest kuigi see puu sumiseb vaevu nädalakese tuhandetest tiivulistest kaetuna, ei ole neil putukatel inimestest sooja ega külma, neil on tegemist õite iluga.

Igatahes sai vanim poiss selle toa endale. Ettekäändega, et temal on öövaatlusprillid ja tema tahaks vahel kitsekesi vaadata põllul toimetamas. Aga mis paistab teiselt poolt?

Kui elutoa akna ettepanekuks kutsus mees omale abilised siis lastetubadega olin abiliseks mina. Ma olen ikkagi suur ja tugev naine, kõigega saan hakkama. Muidugi, mis see siis ära pole. Kuuri juurest 100m maja juurde ja siis tõmbame üles ja paneme ette. Käkitegu. Ainult et oisapagan kui rasked need aknad tegelikult olid. Esimese sai veel kuidagi kuuri juurest majani, kahe mehelt anutud pausiga kui ma ei eksi, järgmiste toomise plaan ajas juba judinad peale. Aknad toas tuli mul nad all puhtaks pesta ja kangeati protestida mehe plaani vastu need mööda redelit köiega üles vedada. Vähemalt mingil hetkel tal see mõte oli, näis väga hirmus. Aga üles peab nad saama kuidagi. Järsku krahmas ta akna endale kaenlasse ja kommenteeris “Sa tead ju küll, kellega abielus oled” viidates siis sellele, et teda alati setu kanguse pärast nokitakse.

Akendel on ilusad kardinad ka ees. Fotokardinad elutoas ja magamistoas. Kunagi tellisin poolpimendavad kardinad elutuppa, kuna maja oli madal ja aken lai, siis tuli neil natuke leiutada, et pilt jääks ilus. Ma olin vaimistuses. Seekord tellisin juba eelmine talv ära akna mõõtude järgi, aga ma ei teagi, kas teha reklaami. Poolpimendavad kardinad on mugavad selle poolest, et suvel ei küta tuba kuumaks aga toas on endiselt mõnusalt valge. Telekas siiski natuke ikkagi peegeldab. Trükikvaliteedi osas ei ole rahul, esimesed kardinad olid selgema pildiga. Ilusad on ikkagi. Pisipoja tuppa sai roomakardin/ruloo, mis algselt oli kööki plaanitud küll, aga töö käigus mõtlesin ringi. Sest kööki tegin ma kardinad ise. Tellisin hunniku makrameenööri ja asusin enesekindlalt leitud mustrit punuma. Koos kassiga.

Kui mul tema abistamisest villant sai ja korteris magamistoa ukse kinni panin, hakkas hädakisa.

Lisan siia nüüd fotod mainitud kardinatest.