Vanas majas oli elutoa lagi nii madal, et seal ei saanud kuidagi rippuvat lampi olla. Mitte et ma väga vajanuks ka, lihtsalt ikka vahel vaatad poes ilusaid ja ahvatlevaid lühtreid, aga siis meenub pikk mees ja fakt, et kolm on veel peale kasvamas. Kui madalast laest jutt? Nooh, ma olen 174cm pikk ja ma sain lage puudutada sõrmedega. Kuigi… Justnimelt mees oli see, kes tegelikult unistas, et elutoa laes oleks rippuv lamp, aga ta polnud nõus oma pead lakkamatult selle otsa komistama. Elutuba oma põrandapinnalt on uue projektiga sama, mis vanal majal, niipalju et ukseava vist on suurem ja nurk, kus kunagi oli algul ahi, hiljem kamin, on täna pelletikamina kompaktsuse tõttu avaram. Küll aga on laed kõrgemad. Ikka palju kõrgemad. Villatööde ajal tehtud pildilt on seda kõige paremini näha, ülemine “rant” on kõrguseks juurde lisatud osa.

Igatahes, kes mind natuke rohkem teab, teab ilmselt ka, et mul tekib harakapilk kui sädelust näen. Pikema selgitusena, et paar aastat tagasi sattusin veebis nn päiksepüüdjate (suncathers) ideede peale, traadist ja pärlitest kaunistused, millest läbikumav päiksevalgus jätab ümbritsevale pisikesi või suuremaid vikerkaarevärvilisi täpikesi. Ma ostsin nende töötubade jaoks isegi osta-keskkonnast ühe lambikupli, et selle küljest odavalt klaaskivikesi saada. Suur osa minu käsitööelust on see periood tiirelnud sädeluste ümber, nii et kui ma ühtäkki postitasin toriseva story elutoa lambi kokkupanekust, sain ma tuttavatega suheldes aru, et seda peetakse minu tehtud valikuks.

Kopeerin siia lõigukese oma facebooki postitusest sel teemal:
“Laupäeval sai linna mindud tegelikult vannitoa põranda vuugisegu ja elektripistikute ostmiseks, lisaks vajas Mikk uusi kummikuid, sest ma olin mõned päevad varem olnud liiga enesekindel, et emana ma ometigi tean, mis nr tossusi mu laps kannab ja veendunult ostsin veel nr suuremad kummikud, et hea hoovil joostes varba otsa lükata hoo pealt. Kodus venitas laps kummikud entusiastlikult jalga, aga kui ta ära võtma hakates esikupõrandal aeledes nutma puhkemas oli, avastasin, et olin hoopis nr võrra väiksemad ostnud 🤦 Vuugi värvi valimine ei tundunud mulle just eriline põnev asi, millega tegeleda, nii jäin ma lampe imetlema. Oleme terve ehituse aja lampe imetlenud ja arutanud kuhu mida, aga ostnud polnud ühtki, sest igas järgmises poes oli midagi veel “õigemat” ja see on hullem kui mööbli osas otsustamine, mis on ammu paika plaanitud 🫣 Pealegi polnud seni voolu, nii et tühja neist osta 😄 Elutuppa oli ainus mis kindel, et tulevad lühtrid, mingis poes sai tegelt isegi leitud mõlemale meelepärane, aga ega pilti ju ei teinud ja kes see enam mäletab milline ja kus 🤷 Leidsin nüüd siis hinnalt ja välimuselt poiste tubadesse meeldivad lambid ja kööki midagi, mis meeldis nii nii väga 😅 seekord tegin pildi ka 😄 Marko “jauras” ikka oma vuugiseguga ja tassis mind tema valitud värvide vahel otsustama. Okei, aga ma tahan poiste tuppa midagi näidata sulle. Pilk ütles et muigest hoolimata pööritas ta mõttes silmi 😅 Lubadus tulla siiski tuli. Vaatas hetke ja käskis teenindaja leida, et võtab 3 tk ära kohe, enne kui ma jälle ringi mõtlen 😇😅🤷 Võttis aega, et tädi leida ja tädil meile lambid leida. Köögilamp tekitas mehes kõhklust, aga küll ma saan selle ka 🤪😍 Igatahes hakkas tema pilk hoopis kristall-lühtreid pidi käima. Arvasite, et “päiksepüüdjad” oli minu valik, mis? Ja siis ma veel julgen teha storysi torisedes, et annab kokku noppida 😄

Aga ei, need olid puhtalt tema mõte. Mina sekkusin vaid ses osas, et kuigi ühel ilusal suurel lühtril oli nii palju kivikesi, et norisin meest, et ega ta märkakski, kui sealt mõni kuul puudu (ta oli mind norinud, et kivid raudselt kaovad tasapisi käsitöökasti), siis lampi lähemalt silmitsedes laitsin selle maha, lihtsalt kuna näis nagu serva oleks ääristanud rippuvad värvilised klaasd*ldod 🤦😅 Arvasin, et see pole päris see mida ma diivanil, kohvitass näpus, istudes vaadata tahaks. Kuna neid veel oli mitmeid, ootasin kannatlikult ta valimist vaadates. “Ega me võtame need ka ära kohe!” Ahah, tädil võttis nende leidmine veel ekstra kaua aega ja mina püüdsin end veenda, et küllap nad ikka sobivad elutuppa. Kõhklesin ses osas veel ka kokku pannes õhtul, aga täna mulle täitsa meeldib juba. Magamistuppa pole midagi mõelnud veel… 😅 Mingi aeg plaanisin sinna ise teha 🤔” Nüüd hiljuti tabasin end mõttelt, et kõik need kivikesed tuleks sealt laealt alla korjata ja ära pesta. Ja siis jälle uuesti üles nokkida. Oi, oli seda lühtrit siis vaja…

Köögi lambi ma sain, nagu te juba teate. Mõtisklen, mida elutoa valmimisest veel jutustada. See oli esimene tuba mis sai üldjoones valmis tehtud, sest suve algul kolisin ma koos kassiga justnimelt elutoa põrandale telkima õhkmadratsiga.

Elutoa pisidetailidest siis laetala mida fotol näha ja mis videos ka läbi vilksab on dekoratiivne. Idee on nähtaval kohal näidata mälestust olnust. Kuigi murdosa sekundi jooksul käis sarnane idee trepikoja seinaga ka läbi, et kataks millegi läbipaistvaga äkki, et mõnus laudissein saatusemärkidega. Aga jäi ainult see palk, mees tegi ta miskite hooldusvahenditega üle ja tõstis lae alla tagasi. Ja see sektsioonkapp oli olemas mul juba enne kui seal toas midagigi valmis oli. Nägin netis, tüütasin meest, et kas talle meeldiks, lasin koju tuua ja lõpuks pidin leppima, et kuigi meil oli mitu telerit, tuli selle kapi pärast ikkagi uus osta. Vana ei mahtunud lihtsalt.

Elutuba eristab ülejäänud majast ka seinte toon, mujal seintel on kõigil üks hall paneel, elutoas on natuke roosaka varjundiga heledam. Teeb toa üldmulje veel suuremaks kui on, lisaks see hiiglaslik aken. Kõigil vanas majas käinutel on olnud see küsimus, et kas see tõesti on sama tuba, et näib nii suur. Meil muidugi on mööblit ka palju vähem, diivan, kaks tugitooli ja pisike kohvilaud. Kaks taime, mille ma olen jõudnud peaaegu ära tappa ja mis nüüd taas elumärke näitama on hakanud.