See märts algas tõesti võimsalt. Sellist intensiivset sulailma pärast pikka külma talve küll ei julgenud oodata. Isegi lumememme rõõmu ei antud, sest hetkega oli kõik nii vesine, et kuidagi ei kutsunud müttama. Meie jaoks tähendab see muidugi väikseid tiigikesi hoovil ja vettind kasukast tüdinud koera.

Muuhulgas ilmnes täna hommikul, et märtsikuuga koos oleme saanud üllatusbeebid. Jälle. Kuigi see poleks vist meie moodi, kui kuskilt ei selguks, et mõni nooruke jänesepoiss osutub varaküpseks ja … Igatahes meil on märtsijänkubeebid. Mitu neid pesas on, ma hetkel ei tea, ei tahtnud rohkem häirida pesa kui niigi seda tegin, sest emme oli pesapambu ümbritsenud käepärasega ehk kasutanud vettinud aluspanuheina ja mul hakkas hale natuke, koukisin selle karvapuntra ettevaatlikult eemale, rookisin kasti tühjaks ja täitsin kuiva heinaga ning asetasin tuustaka uuesti pessa tagasi. Karvade värvi järgi näib et emaks on meie kõige asjalikum ja aktiivsem emane, kelle värvi eripära toob meile alati üllatavat tooni kasukaid. Valgest-helehallini. Samas kui kõik teised on beežid või pruunikashallid. Näis kas saab neist asja, loodan et ema ei häirinud mu asjatamine, kui on mu arvatud emme, siis teda pole seni seganud, kui ta poegi näpin.

Märtsi algusega said väidetavalt tubased prussi ja osb saepurutööd läbi, poiste korrus sai omale vetsukuubiku, esialgu küll veel sisustuseta. Aga hakkab looma. Tegelikult peab sisetööd kuu ajaga kenasti valmis saama, sest maja valmimistähtaeg on juba pm kuu aja pärast. Loodame natuke, et ehk välitöödega antakse tsipa armu veel, aga sisetööde osas pole paraku ühtki muud vabandust kui lihtsalt laiskus. Või noh, tegelt tüdimus, sest vahel tahaks niisama ka olla, mitte ainult ehitada. Tunnen tihti, et ühest küljest tahan, et kõik saaks valmis, aga siis tunnen jälle süümekaid, et mehel seljas elan oma jauramisega. Püüan olla mõistev naine, aga eks vahepeal peab natuke näägutama ka. Kuidas ma muidu oma käsitöönurga valmis saan. Kusjuures selle nv ehitustööga sai asju natuke koomale seal nurgas ja kui vahepeal juba mõtlesin, et nii tilluke pesa tuleb, siis nüüd vaatan jälle, et ei ole midagi nii väike, täitsa asjalik.

Oeh… Unistused. Käsitööta lihtsalt ei saa elada. Panin end kirja õmbluskursusele. Kas minust seal asja saab on iseasi. Loodetavasti vähemalt saan oma masina seal lõpuks asjalikuks, kui ennast ei saagi. Mees kinkis mitu aastat tagasi mulle sünnipäevaks Singeri masina ja noo ei suju meil koostöö. Uurisin kursuse korraldajalt, kas võiksin kaasa võtta, et lasta ta üle vaadata. Aga äkki on asi siiski hoopis minus, mitte temas. Ma olen õmblemist kuidagi alati kartnud ja nüüd ka mõtlesin, et äkki see kursus on selline päris aabitsatasemel, aga vastuvõtu kirjast selgus, et osad juba korduvad käijad ja kohale tuleb minna idee ning kangaga. Nüüd ma siis mõtlen, kas saan kleidi õmblemisega hakkama või olen äkki ikka liiga algaja… Ma ei oska isegi selgitada mitte, kust minu hirm tuleb, pole aru saanud. Noorena meeldis mulle joonistada erinevaid kleididisaine, alati mõtlesin, et oh oskaks neid vaid valmistada ka keegi.

Käsitöö osas tahaks nii kangesti taas mõnd koosistumist korraldada, midagi toredat ja ilusat luua, mõnusas keskkonnas. Töökoha vahetusega on taas tekimas energiat ja aega on justkui nagu ka. Kuigi lapsed on nt märtsikuu kalendri nii täis kirjutanud juba, et silme ees kirju. Täna hommikulgi vaatasin unise peaga, et mismoodi ma omale kosmeetiku aja küll panin, enda teada ikka järgmiseks nädalaks alles, kolmanda veerimise järgi lugesin välja “koosolek 16” ähh? Kuhu ma koosolekule pean minema? Väike paanika hiilis ligi juba kui taipasin, et käekiri küll minu oma, aga tekst käis poja kohta.

Plirts-plärts, käes on märts… Ja silmapilgu pärast juba kevad, lilled ja liblikad. Pea see Jaanipäevgi juba käes. Ok, see on liialdus, aga tõsiselt, ajal on hirmus kiire.