Hei! Mina olen Ott. Olen Metsalamaja kõige tähtsam elanik, kahtluseta. Tegelt ka, ilma minu loata ei toimu siin midagi. Keegi ei sisene ega välju.

Ma olen pärit tegelikult Jõhvist. Perenaine ja -mees valisid mu välja mu õdede-vendade seast ja sõidutasid endaga siia. Olen sündinud 30.detsembril 2017. Mulle taheti panna nimeks midagi suurt, kuigi ma olin nii pisike nunnupall kui tulin. Aga pererahvas ütles, et varsti olen suur ja hirmuäratav koer ja siis oleks imelik, kui ma kannaks nimeks Nöpsu või nt Pontu. Ma polegi mingi pontu, ma olen tõu poolest Tiibeti mastif. Metsalasse kolisin ma 16. märtsil 2018. Selline nunnu põngerjas olin:

Minuga hakati usinasti ka koolis käima. Mul on täitsa koolitunnistus olemas, pole mingi suva kasvatamatu krants ikkagi. Kuigi kui ma saanuks valida, siis me võinuks kodus neid maksatükikesi nosida, mis mul nagunii koduteel kõik üles tulid uuesti. Ma nimelt ei talu autosõitu, nii halb hakkab, et tekib tunne, nagu viskaksin kohe koivad sirgu ja keele rippu. Keel ripubki enamuse teest. Õnneks pärast tunnistuse saamist on mind autosse topitud vaid arstilkäiguks või kui peremehel tuleb “geniaalne idee” mind endaga ujuma kaasa võtta. Jah, mul on palav ja jahutada oleks tore, aga miks just ujuma? Ma vihkan kui mu kasukas märjaks saab, raske ja nõme on olla.

Igatahes ma tahtsin oma koolitunnistust näidata ja seda, kuidas ma noorperemehega koos trenni tegin. Perenaine internetis küll kobises, et paar tundi varem koolieksamil ma seda harjutust ei teinud, aga seal oli nii raske keskenduda. Mul oli niigi raske, stress autosõidu pärast ja siis tuli pärast trenni veel vaba mängu aeg. Õpetaja ütles perenaisele, et mul on liiga suur kaitseinstinkt, et ta peaks laskma vahel teistel minuga jalutada. Aga kas te saate aru mida tähendas vaba mäng? Kõik koolikaaslased tormasid mööda platsi üksteist taga ajades nagu pöörased, mina oleks tahtnud pikutada ja puhata, aga siis need hullud trügisid kõik Minu perenaise juurde, et talt Minu maksamaiuseid nuruda. Mul ei jäänud muud üle kui kõik aeg ta jalal istuda ja valvata.

Kuidas mu igapäevane elu täna möödub? Valvates muidugi.

Valvates et keegi ära ei kaoks. Jälle! Ja noh, et keegi üleliigne sisse ei tungiks. Nagu pildilt kenasti näha. Pisiperemees jõudis koolist, tuli veenduda, et keegi ta asju ei pätsaks ja ta ise ilma minu märkamata hulkuma ei läheks. Tegelt on see vaip ainus koht, kus perenaine mul magada lubab. Lumega hädaldas, et ma olla märg ja lumine nagu lumememm, tema ei viitsivat minu järgi lapiga kuivatada. Nüüd kui sulaks läks, pistab eriti valjult kisama “Sa oled mudane! Ei lähe! Koht, KOHE!” ja kui tema juba kisama pistab, ei aita enam miski, kui ma end kohe ta meelest õigesse kohta ei vea kukub veel kõvemini lõugama, et siis mingu ma üldse õue tagasi. Einoh, ta on ju tegelt mulle armas ja annab süüa ja laseb mind öösel õue ja tuppa ükskõik kui palju kordi, aga see kisa… Judinad ajab peale.

Ses suhtes oli mul tegelt ikkagi hea meel, kui nad koju tagasi tulid. Ei mõistnudki, miks nad vahepeal üleüldse ära läksid. Vahepeal kui palav aeg oli, siis tulid, panid kõik oma kangast majakesed õuele püsti ja vot see oli raske periood. Igaüks magas ise majakeses, esimesed kaks nädalat ma käisin muudkui hoovi mööda ja valvasin kord ühe ukse, kord teise ees. Magada ei saanud üldse. Miskipärast perenaine torises, et tema ka ei saanud, sest ma olla pööraselt haukunud. Valvamiseks nimetatakse seda, vot mis ma ütlen. Õnneks päeval saavad nad endi valvamisega enamasti ise hakkama, siis sain vähemalt taadu juures tugitooli taga pikutada. Temaga on tore uinakuid koos teha. Sel talvel polegi teda näinud, loodetavasti varsti on jälle mul seltsis tukkumas.

Üldiselt mu tavaline päev näeb välja selline, et perenaine läheb nüüd ära esimesena, see on miski uus muutus meie elus, lisaks tuleb ta koju kahtlaselt mu lemmikmaiuste järgi lõhnates, ei saagi aru, kus ta käib. Igatahes, miski hetk tuleb ta autoga korra tagasi ja noorperemehed tarivad oma seljakotid kaasa ning lähevad kooli. Siis teen natuke hommikust trenni ja hõikan teistele külas, et ma võtan nüüd mõne tunnikese pausi. Naabripoiss vahel kadedusega vastab,et oleks tal ka selline elu. Enamasti pikutan maja otsas. Kui kahtlaseid helisi ümberringi rohkem, siis meil on suur küngas keset õue, sealt otsast näeb hästi ümbrust. Aga üldiselt on vaikne ja maja otsast näeb kenasti väravat ka. Ega seal väga kedagi käi, postiljon vahel lippab kiiruga kastini ja veel kiiremini tagasi. Kui viitsin siis aitan tal trenni teha ja ajan end värvava äärde ergutama. Ilge probleem paistab see aint aegajalt olema. Ise nad panid väravale sildi “Siit edasi valid sina suuna ja mina kiiruse”. See silt tekis sinna tegelt pärast seda kui üks tüüp end perenaise sõnul kaineks ehmatas mind nähes ja autosse joostes.

On perioode, kui tuleb naabreid korrale kutsuda, et nad ei lärmaks sedasi. Enamasti piisab kui künka otsas mõned korrad hõikan, aga kui nad peomeeleolus, siis ei aita miski, käin isegi päris aia ääres hõikamas, aga ei tee välja. Ülbikuid jagub, mis teha. Ühe ülbikuga pidin ka suhtlemise ära lõpetama. Ega sel tüübil algul polnud viga, lonkis ringi, lubasin tal suurema näljaga oma krõbinakausist ka võtta, aga see tropp tõmbas mulle häda kaela. Rebasest räägin. Perenaine torises juba ammu, et miks ma luban tal ringi kolada, aga tore sell oli. Kuni ühel päeval ei lubanud perenaine mul ööseks tuppa tulla. Kärkis, et valvaku ma parem jäneseid, et neid ka ära ei viidaks ja üldse on tal kõrini minu hoolimatusest ja kodutute loomade söötmisest. Ma ei saanud nädal aega tuppa, kujutate ette, nii vihaseks sai perenaine. Ega ma ükshetk enam küsinudki, ta on mul selline kange, aga ükshetk leebub alati. Hiljemalt siis kui vihma sadama hakkab, siis hakkab tal must hale vist või midagi, kutsub vahel ise, et tule kuiva. Tuli välja, et mu nõndanimetatud sõber viis kõik perenaise kanad minema. Eks ma sain ka natuke pahaseks, mulle need tegelased meeldisid ja sain alati toore muna kui küsisin. Igatahes otsustasin pärast seda lugu, et ei lase kedagi võõrast oma söögikausi juurde, isegi mitte tihaseid. Kes teab mille need nahhaalid veel minema viivad, kui neid sööta.

Need jänesed, kelle pärast perenaine muretses on ka lahedad tegelased. Nendega on täitsa tore vahel. Ükskord nad panid perenaisel kõik õue mööda plehku ja noh ma siis ka aitasin neid kinni püüda. Hirmus tore oli, takistasin neil teed ja olin suur kuri hunt, kes jänkupoegi mööda ei lase vaid viskab pikali. Perenaine naeris ja kiljus vaheldumisi, arvas algul vist et äkki ma astun peale või muutungi kurjaks hundiks, kes kõik ära sööb aga lõpuks naeris et miks ma ometigi ei aita teda. Ma aitasin ju küll. Olin lamav politseinik. Millegagi see naine vahel rahul pole. Vahel mulle meeldib nende aedikutes uudistamas käia, ainult kui neil on tillukesed pojad, siis mind ei lubata, kuigi ma neile midagi ei teeks, nuusutaks ainult. Samas… Kes teab, äkki jänesemammad tõesti hammustaksid mind ninast nagu mind vahel hoiatatakse. Ei tasuks vast riskida.

Aaa… See rebasejutt jäi mul ennist poolikuks. Tõrelesin teisega küll, et siia ära enam roni, mina sind enam näha ei taha, aga noo kus see tüüp kuulab siis. Ma ütlen, kõige suurem ülbik. Alles paar nädalat tagasi magasin toas rahulikku und kui ta lõhna tundsin, üpris ukse ligi. Ma olen perenaisele lubanud, et toas ei haugu. Urisesin vaikselt, et tõmba minema, kui kasukas armas. Ei midagi, tüüp ei teinud väljagi. Küll aga hõikas perenaine oma toast, et kas on abi vaja. Misasja? Minul ja on mingi nolgiga abi vaja? Küll ma saan hakkama, mõtlesin vastata kui ta juba unisena esikus seisis ja küsis “Mis sul nüüd hakkas, kelle peale sa urised siin? Kedagi pole ju!” Hüppasin püsti, et mismoodi pole, lase mind välja ja ma näitan et on. Lõpuks kui ta ukse avas, tormasin välja, tegelane keeras järsku otsa ringi ja kus alles lidus. Kartis ikka. Märgistasin territooriumi natuke korralikumalt ära, et hoiab ehk eemale.

Vahel hakkab mul igav ka. Nüüd on see jamasti, et nad panid aiale päriselt voolu peale, alt ma roomama ei mahu ja nii kõrgelt üle hüpata enam ka ei jaksa, et pihta ei läheks. See on päris valus tegelt. Eks ma natuke olen ise süüdi ka. Nii haledat vahele jäämist pärast kõikide jälgede peitmist on tegelt lausa piinlik rääkida. Alustan sellest, et mul on tunnusena rinnaesisel valge laik. Perenaise sõnul lugenud ta, et see pidi vaprusesüda olema või midagi. Ei vaidle vastu, aga vahel mõtlen, et üleni ühtkarva must oleks lihtsam olla. Nad elasid siis kuskil eemal vist, igatahes käis taadu mulle juttu lugemas raamatust ja toimetas vahel aiamaal. Aegajalt hakkas mul neil päevil igav ja käisin vaatasin mis naabripoiss teeb jne. Olin alati enne tagasi, kui taadu lahkus, sest muidu oleksin võinud vahele jääda. Ilus päikseline ilm oli, taadu oli end aiamaale unustanud (sinna ma ligi ei saa, sest aed on ees) ja mul hakkas igav. Mamma oli just värskelt hobusesõnnikut lasknud tuua ja mul tuli mõte oma lõhn ära petta selles püherdades, hüppasin aiast üle ja käisin nii kähku selles ära, et taadu mind isegi ei märganud. Igatahes lõhn oli korralik, minu oma läbi ei tunginud, mõtlesin et ehk õnnestub mõnd metslooma kohata ja hirmutada. Niimoodi natukene. Seiklesin metsa all ringi päris tükk aega, kuni üks auto seisma jäi. Tahtsid pilti teha, poseerisin neile siis, näen suht hea välja ja mulle meeldib piltidel olla. Nõme lugu aint, et nad mulle näidata ei tahtnud, ronisid kiiresti autosse tagasi. Perenaine küll näitab mulle kuidas välja tuli. Noh, ühtki looma ei leidnud ja igav hakkas, läksin koju tagasi ja järsku oli perenaise auto väravas. Tõstsin tervituseks pea ja lehvitasin sabaga aga tema pistis kisama, et kustkohast ma välja käin ja kuidas ja millega ma oma kasuka kokku olen mäkerdanud. Tuli välja, et kuigi ma uskusin, et nad ei saa arugi, et ma ära käisin, sest olin oma lõhna ju peitnud ja taadu näiteks oli üllatunud, et millal ometigi see juhtus, siis need paparatsod… Kujutage pilti, nad saatsid mu foto perenaisele. Algul too küll ei uskunud, et mina, aga ütles et valge laik rinnal reetis mu. Vot sulle vapruse süda, paras nuhtlus hoopis.

Ühe omajagu armsa nuhtluse võtsid nad kojutulles endaga aga kaasa. Meil oli enne seda suurt jama ka kass, aga too oli minuga koguaeg kuri, kohe kui miski ei sobinud prouale, sain tutaka. Olin veel päris tillu kui see esimest korda juhtus, peremees küll pahandas temaga selle eest, aga ei muutnud see vanatüdrukut minu suhtes leebemaks. Ega ma siis ka vastu tegemata ei jätnud. Aga see uus sell, poiss, Robiks kutsuvad. Kuidas meie läbisaamine? Ma arvan, et suht norm. Me talume üksteist. Kuigi ta võib vahel napakalt dramaatiline olla. Saate aru, ükskord me olime pika päeva mõlemad õues, perenaisel oli mingi hirmus kiire päev ja ei jõudnud vahepeal koju käima. Tüüp tuli jaurama toa juurde, torises, et tal kõht tühi jne. Igatahes mul viskas lõpuks üle ja mõtlesin, et teen tsipa nalja, krabasin tast kinni õrnalt. Juudas kus pistis hädaldama ja õhtul perenaise kutsumise peale lonkas üht jalga nagu see oleks otsast hammustatud olnud. Lipsasin ka kähku tuppa seda näitemängu vaatama. Perenaine vaatas teda nii ja naapidi, lootsin et kutt on aus tüüp ja ei hakka kitse panema, aga see kavalpea oli jätnud oma karva silumata ja perenaine vaatas järsku kahtlustavalt minu poole, küsides talt, kas ta on kakelnud. Hakkasin pelgama, et saan jubedalt möliseda ja pidasin targemaks kähku õue küsida, mispeale üks noorperemeestest naeris “Näib, et Ott teab väga hästi, mis temaga juhtus täpselt”. Noo olgu, võibolla sai natuke liiga kõvasti võetud, eks mul natuke oli piinlik ka, paar päeva mind väga hea meelega tuppa ei lubatud, sest Robi tegi igakord sellest jubeda draama, kui ma küsisin. Turritas nagu nõudepesunuustik. Aga me leppisime jälle ära. Nii me vahel jageleme, siis jälle lepime. Mul on meie esimesest kohtumisest video ka, vaadake ise kui kenasti ma käitusin.

Tänaseks aitab küll. Mõni teine kord äkki jälle jutustan. Mul neid seiklusi jagub, mida teistega jagada. Kirjutamiseni!