Või kas ikka elab? Maal metsas elamise lisaks on kõikvõimalikud metsloomad. Oma rebasest olen juba jahvatanud ja ega peale mullamuttide hetkel keegi justkui ei mütta ka, aga viimase nädala oleme kerges karuärevuses elanud.

Tegelikult on metsloomade arvukus aastatega vähenenud kõvasti. Mõned metskitsed on vahel näha. Aegajalt trehvab üksikute põdrajälgede peale. Sigu pole juba ammust ajast. Tegelikult mina pole kodu juures kunagi sigu näinud, minu esmane kohtumine looduses metsseaga oli eelmine sügis kodunt 15 km eemal. Ometigi mu vanemad loobusid pikaks ajaks kartulite kasvatamisest just sigade tõttu ja ähmaselt meenub nagu oleks mehevend mind ka karja eest hoiatanud, kui ta kunagi meiega koos elas. Ma käisin esimese pojaga sel ajal tihti kruusateed mööda kärutamas. Omamoodi elamus oli kord, kui õuel toimetades põdramamma koos pojaga läbi hoovi kaloppis. Rebaseid on igasuguseid olnud, ühe kassiga nt üks sõbrustas, käisid koos jalutamaski. Aasta või paar tagasi oli ema hädas veidrate kaevamisjälgedega, kaaluti mõtet et sead, ükshetk selgus üht ajalehe artiklit silmates, et sellised jäljed jätab mäger.

Lapsepõlvest või noh teismeeast on mul naljakas kogemus hoopis isevärki “metsloomadega”. Nagu korduvalt mainitud sai Metsala vee sisse-välja alles 10 aastat tagasi. Enne seda käis ämbriga tuppa ja kausiga õue eksole. Ma olin vast 13 see aeg, vb liialdan ja olin noorem. Kuskil seal 2000 kanti see jäi. Vanematel kasvas see aeg kõikvõimalikke ja võimatuid taimi, aiamaa oli suur ja lai ja ahvatlev, kui nii öelda. Koera, kes iga krõpsu peale reageeriks ka ei olnud. Kuigi alevis sel ajal miskit kasvatada polnud võimalik (issand, neil oli see aeg äkki alevis ka aiamaalapp?!) sest öösiti kippus saak ikka ära jalutama, siis siin pärapõrgus ma ei mäleta et oleks selliseid muresi tavaliselt olnud. Siin võis nöörilt naiste pesu jalutama minna, aga see jutt las jääda vast kuskile tulevikku, vaevalt põdraprouad sellega seotud olid. Igatahes, pesin mina end rõõmsalt ühel suvisel õhtupoolikul kausis puhtaks, võtsin rõõmsalt selle kausi ja rändasin maja otsa, et see heki serva alla tühjaks valada, samal hetkel kui seda liigutust tegin kostus teiselt poolt hekki “muuuuu”. Hüppasin koos selle kausiga õhku, tõstsin pilgu heli suunas ja kassanäe, me oleme lehmad võtnud. Naabrite mullikakari maiustas vanemate aiamaal värskete saadustega. Sellest tuli korralik pahandus ja tüli küll, aga naljakas tagantjärgi see tunne, et kellega mu pilk nüüd vaadates kohtub…

Mis teema selle karuga siis? Väga palju aastaid ma elasin siin õndsas teadmatuses suurkiskjate osas. Kui Ott meile tuli, siis lambakasvatajast naabrionu nokkis mind, et talle kulubki selline sõber karja juurde ära. Nimelt rentis ta sel ajal meie heinamaa tükikest ja tuli sellega seoses läbi astuma kui Ott oma poole aastase iseloomuga uhkelt saba õhus rõngas end suureks ja valjuks tegi. Naabrionu vaatas teda hetke ja lausus üllatunud “Tiibetlase võtsite?” Jutt läks karja kaitsmisele ja faktile, et tõuna on nad aretatud karja karude eest kaitsma. Sul on juba karjakoerad ju naersin ning sain vastuseks, et nemad on rohkem karja kooshoidmiseks. Pomisesin lõpuks ehmunult, et kas on siis tõesti kaitsjat tegelt vaja, et on sel naljal alust. Onu rehmas käega, et ahh, ega karu tegelt hullu kahju ei tee, paar looma vb aastas kaob nendele. Kaob? Siin on karusi v? “Kulla tüdruk, kuidas sa ei tea? Siin on koguaeg karusi olnud.” Ma olin üpris üllatunud, ehmunud, misiganes emotsioone veel. Õndsas teadmatuses on vahel palju parem elada, sest tänaseks jääb mulle mulje, et meil muid loomi polegi kui karud.

18.juuli 2019 olen oma sotsmeedias kirjutanud: “Metsas elamise vaikne võlu… Pole jupp aega juba jalutamas käinud – väsinud ja külm koguaeg 😂 Täna siis läksin mõtteid korrastama. Natuke enne kodumetsa märkasin, et keegi hüppab viljapõllus. Wtf? Mutantjänes? Nii madal see vili ka pole ju… Jäin huvist seisma, et ootan eemal, kui suur see “jänks” siis on… Korra kaalusin koera, aga see pigemini jookseks kui hüplevalt liiguks. Ja siis jõudis ta tee peale.. Karu. 🐻 Paari sekundi jooksul mis ta mind vaatama jäi üritasin paaniliselt meenutada, mida teha kui ta peaks tulema pöörasele ideele minu suunas tulla.
Igatahes mõtted said klaariks küll 😂😂”

Teisisõnu olen ma vabas looduses karuga kohtunud. Mälestus on endiselt ere, päris iga päev sellist kogemust ei saa. Mäletan et mõtlesin, kas karuga tuleks visata pikali ja mängida surnut või tarduda paigale aga jääda siiski püsti, kuskilt kumas ka väide, et karjuma peaks. Kindel olin vaid selles, et jooksu pista ei tohi. Ega ma teha ei jõudnudki muud kui seista, sest selleks ajaks kui ma end ehmatuse tagajärjel taas liigutada suutsin oli tema end neljakäpukile tagasi lasknud ja lippas järgmisse põldu. Eemalt vaatamine tähendas reaalsuses ilmselt umbes 100 meetrist vahet.

Värava taga kruusateel olen pildistanud karu jälge. Paar aastat tagasi kui olime alevis, sain naabrinaiselt video, millel jalutas suur isakaru meie metsa servas. Selleks ajaks oli meil küll juba karjus aia peal ja eeldasime, et see peletab ta eemale, aga kartsime, mis koerale pähe võib lüüa, et äkki üritab üle hüpata. Sõitsime maja juurde kontrollima, autost nägime ka mõmmikut juba järgmise metsa ääres, koer magas hoovil sügavat und. Meie tulekust ärganuna jõudis tema teadvusse ja ninna ka meile muret tekitanud lõhn ja seda marutama hakkamist siis. Pakkisime ta kindluse mõttes kuuri alla.

Eelmisel nädalal tuli isa minuga juttu ajama, ütles et pani ühe ümbriku tuppa postkastist ja muuseas, olge tähelepanelikud, üks noor mõmmik jalutab ringi, väiksekene alles, ilmselt just ema juurest ära saadetud. Päriselt? Kus sa nägid? Siinsamas karjääri juures, lasketiiru väravas kohtusime, ma algul mõtlesin et kits. Lasketiir on kohaliku jahiseltsi harjutusväljak meist umbes 2 km eemal, kruusatee ääres, mida mööda jalutame vahel või lapsed nt ratastega alevis käivad. Noh, eks neid karusi ole siin olnud, kuigi vb ma ei tunne väga mugavalt end mõttega, et õhtuti jala tööl käia. Miks see mul siiski nii mõttes kummitab, et kogemusi jagan… Paar õhtut tagasi olin juba voodisse pugenud kui koer maja otsast järsku püsti hüppas ja vihase hääle saatel väravasse tormas. Arvasin algul, et keegi äkki tuli, pilk aknast välja ei viidanud kellelegi, ühtki autot ei näinud liikuvat, avatud aknast kostus vaid koera haukumist, mille ärritunud toon tekitas judinaid. On haukumine ja on vihane haukumine millega seekord kaasnes meeletu tormamine mööda aiaserva just värava ümber nagu valmistuks iga hetk sellest üle hüppama. Vahelduva eduga kordas ta seda ligi tund aega, edasi küll juba natuke rahulikumal toonil. Kes seal oli või mis teda ärritas, seda tegelikult kindlaks teha pole võimalik, aga pakkumised keerlevad kõigil päntajala ümber.

Muidu on ju imeline kevad. Sinililled isegi õitsevad juba, keset märtsi 💖