Täna saab 12 aastat ühise nimetuse all toimetamist. Eile täitus 19 esmakohtumisest.

Me tutvusime omal ajal populaarses rate.ee portaalis, ütleks et suht juhuslikult. Suvalisele pildile jäetud kommentaar tõi kaasa kirjavahetuse ja kirjandiks valmistumise asemel hilisõhtuse bussisõidu Haapsallu. 7 aastat ja kaks last hiljem sai mehel villant vist, et kõik koguaeg naaksuvad, miks me ikka niisama “koos elame”, kuigi ta oli meie tutvudes öelnud, et tahaks mu vanemate moodi 30ndat pulma-aastapäeva tähistada (meie tutvumisaastal täitus mu vanematel 30). Niisiis sai tehtud aprillis vaikne registreerimine minu pere ja fotograafiga koos, pildistamine Rakvere Teatripargis ja shokolaaditort hiljem kodus. Suurt pidu pidasime pärast Jaani alles sõprade ja sugulastega koos, siinsamas Metsala õuel. Njh… Eks need aastad ameerika mäed on olnud, tõusude ja mõõnadega, heas ja halvas eksole, nagu peab. Tagantjärgi ütleks, et tänaseks kõige paremas kohas.

Kuna tavapäraselt on meil siin juttu ikka ehitusest ja mehel on tegelt vaba nädal olnud, siis näitaks ikka, et me siin ainult ei õitse eksole. Esimese hooga oli plaane kohe sada tükki, mida ära teha, aga reaalsus võib vahel jala ette panna. Kuigi tegelt ma olen rahul ikka ka natuke. Esiteks ei arva mees enam, et ma olen jälle kuskil poes, kui videokõne esikus vastu võtan. Torud said lae alla peidetud ja lagi isegi liistud külge, köök sai ka laeliistud.

Mees ehitas poistega koos meile suveks uut basseini. Kuigi emale meeldiks, et selle põhja külge tõstetaks talle kasvuhoone. Mees arvas, et tulevikus hea jänesed või kanad sisse elama panna. Basseini puhul pigem siis vist haned ja pardid.

Teadupärast ei ole maja veel endiselt üleni päiksekollaseks saanud, aga äkki üks sein saab veel see nv valmis, lootust näib olevat, mees on hoolega lund meisterdanud kaks päeva juba. Penopudi lendab õhus igal pool ja koer näeb välja nagu mustavalge kirju lehm või midagi.

Natuke näitaks isa tööd ka. Vana maja oli kaetud moel, mille kohta sain mitmeid küsimusi et kes tegi ja palju maksis ja üldse näis inimestel suur huvi nende seinte osas olevat. Kust sellist materjali saab ja palju eest näiteks. Üks taadu, palju oma metsa materjali ja tonnide viisi töötunde. Täpselt nii palju maksabki. Kuuri all seisis selle talveni veel kaks kõrget virna lippe, mis vahel ohkama panid tegelt. Lapsed suviti meisterdasid mõõkasid neist, õetütar on mul kõvemat sorti mõõgafänn. Aga nüüd on vist veel ainult viimased järgi, isa on ilusate ilmadega kuuri seina vaikselt toksinud nendega. Üks lipp haaval. Iga see sakike on kaks lippi, mis on sae peal välja lõigatud, ühest otsast õhem, teisest paksem. Imeväheke aga siiski. Lihvimismasinaga üle käidud ükshaaval (oeh seda peent saepurutolmu) ja muideks haamriga seina toksitud, olgugi et mees on kümneid kordi püüdnud taadut veenda naelapüssi kasutama selleks. Küllap on see haamriga koksimine kuidagi teraapilisem äkki, ei tea, jonnakalt jätkab nii. Aga tellise ja tuhaploki osa saab kaetud. Roheliseks värvitud osa on aastaid tagasi kaetud.

Aga nüüd tuleb klaviatuur käest panna ja külaliste jaoks võileibu meisterdama minna. Ilusat suvist kevadet! Nautige päikest ja armastage elu, ennast ja teisi ka!