Lapsena sai seda sõpradega tihti mängida. Liiga noortele teadmiseks, et mängujuht poetas seda öeldes näiliselt kõigile midagi pihku, reaalsuses ainult ühele, ning eemaldudes hõikas midagi sellist, et “Tibu, lenda välja!” Ja seejärel tuli kõigil ära tabada, kes jooksma hakkab ning ta kinni püüda enne, kui ta juhini jõudis. Vanasti olid kõik mängud vist sellised. Igatahes, ma täna jooksma ei hakka, aga hiljuti üks sõbranna poetas, et teab kui hea mõte see linde-loomi blogis, avalikult jagada on, kui hobitoimetaja olla. Kaaspidajate seas pidada palju õelust ja pealekaebamist olema. Aga ma räägin ikkagi.

Väike olin, siis olid Metsalas kanad ja pardid, võimalik, et mingeid linde oli veel, aga neid mäletan. Mäletan koogelmoogelit ja kurja isaparti, kes mind valusasti hammustas ja seepeale õhtusöögilaual olles mu südame pahaks ajas. Meil on isegi inkubaator olnud, parditibud mäletan, et tulid sealt. Partidele sai õhtuti käia tigusi noppimas Delma margariini topsi sisse, need siis pudruks tampida ja tittedele ette panna. Siiani tuleb see hais ninna, mis sellest protseduurist tekis. Üks vabapidamisel kukk lendas ühe auto aknasse, sellest oli suur pahandus. Väga, väga palju aastaid ei peetud ühtki lindu.

Kuni ühel ilusal päeval kõik muutus. Ma pressisin end kodulähedasse linnufarmi tööle. Sõna otseses mõttes pressisin. Olin käinud vahel abis ja kuna mulle käidi peale, et ülemustega räägiksin päriselt jäämise osas, saingi omanikult vastuse, et suhelgu ma tegevjuhiga. Istusin ta laua taha maha ja ütlesin, et naised tahavad mind tööle siia. Kodulähedane tähendab, et ma näen seda kohta oma köögiaknast üle põldude. Ja olingi tööle võetud. Olin toona töötukassas arvel ja sealse tädi suutsin omajagu segadusse ajada sellise suunaga, aga kui ma talle asukohast rääkisin, leppis ta ohates, et oma plaani minuga katki pidi jätma. Minust pidi tegelikult tegevusjuhendaja saama.

Reaalsuses ei teadnud ma lindudest mitte midagi. Sain esimest korda päriselt üksinda lauta minnes omajagu ehmatuse, et kanad lendavad laias kaares üle lauda. Taipasin õudusega, et pähelendamise eest ei kaitse mind miski. Segaduses küsisin emalt, miks ma kodust sellist asja ei mäleta – sest vabapidamise kodukanadel kärbitakse tiivasulgi, vastasel juhul elaks nad koguaeg mõne kuuse otsas. Tasuks vast lisada ka, et 7 aastat tagasi, kui ma seal alustasin, munesid kanad pesakastidesse, neid tuli kanade alt otsida ja ämbriga välja tassida. Minust sai seal natuke uuenduste tooja, tegevjuht nii mõnegi uue lahendusega ütles mulle otse, et ta näeb, et kui mina selle heaks kiidan, siis äkki on lihtsam vanemaid naisi ka veenda. Sisuliselt tegi ta minust süüaluse muudatustes, aga usaldas mulle muuhulgas ka pisikeste lindude kasvatamise. Senimaani oli selle tegevuse ümber olnud nii suur salapära, et mind hurjutati tõsiselt järgi mõtlema. Firma fb lehel nimetati mind kord Tibuemmeks, mis saigi minu hüüdnimeks pikaks ajaks. Mulle meeldis, noored kanad on vahvalt nahhaalsed ja nutikad.

Kuid ma kaldun hetkel oma suunast kõrvale. Olime mehega arutanud kanade võtmist ja kuigi ma teadsin, et uued töötajad vähemalt olid alla kirjutanud paberile, et neil kodus linde olla ei tohi (bioohutusega seotud nõue) siis linnud ma omale võtsin ja justnimelt töö juurest. Ei toonud salaja, noorlindude üleveol said ükskord osad linnud välja nö praagitud, anti käsk neile uued kodud leida, suurde karja erinevatel põhjustel panna ei tahetud (kanad võivad stressis olles käituda äärmiselt julmalt nõrgematega). Sain loa endale mõned võtta, ametlikult läksid nad kirja kui mu isa kanad, eks tema nendega ka põhiliselt toimetaski, sest ega ma väga riskida ei julgenud probleemidega, olgugi et tööl tegelt vahetasin ju kõik riided ära. Huumor seisnes aga selles, et ma palusin meestel väravasse mõned kanad transpordikastiga tuua, et järgmine hommik toon kasti tagasi. Mehed vinnasid kasti mulle autosse, lõid luugi kinni ja kahtlaselt mesimagusa naeratuse saatel soovisid edu. Kojujõudes naersin isale, et me teeme vanast kaevumajast ajutiselt kanakuudi. “Palju sa neid võtsid siis?” Ega ma teagi, vaatame järgi. Kui ma auto pagasiruumis kasti sisse nägin, taipasin, mida naeratus tähendas. Välja korjates ilmnes, et kastis oli 17! noorkana. Vähe reaktsioonist mu lausele “Kallis, me võtsime just kanad” mehe poolt, näis ta häälest et ta tahaks nii mõndagi krõbedat öelda, kui arvu teada sai.

Niisiis kolisid nad esmalt kaevumajja, sealt edasi eelmise koera jooksuaedikusse, mis oli ehitatud mahalammutatud aida müüridele. Mingil hetkel ehitas mees pisikese soojustatud kuudi neile, kuhu sai ise ka sisse minna, aga mis mahutab talvel, kui kanad ainult toas, tegelt max 5 kana. Selle majakese külge oli samuti väike aedik ehitatud. Nüüd kevadel lammutas isa selle aia ära, sest idee poolest on olnud pikemalt juba plaan jooksuaed varasemasse mõõtu teha. Aja jooksul on kanade arv olnud muutlik ja noh, sügisel tegi rebane üldse puhta töö, kui ma veel kanu sisse polnud kolinud. Sain töökaaslastelt uued kanad meile talveks, kaks noort vabapidamisel suve veetnud preilit ja äkki neli vanemat prouat, kelle kohta öeldi, et nende vanust tegelt ei tea öelda, loodetavasti munevad ja elavad veel. Ei teagi kas stressist pisikese maja pärast või äkki vanusest, aga kolm neist talve jooksul vaikselt hääbusid. Neljas kaagutab lõbusasti edasi, ainult muneda enam vist ei taha, on mul rohkem ilu pärast. Kenasti puhvis sulgedega ja oskamatu silm teda ilmselt noortest sõbrannadest eraldada ei suudaks, kuigi välimuselt tegelt on ta tuvastatav.

Kuigi meie jäneseprouad valmistavad aegajalt oma pättustega meile parajat peavalu ja vajaksid hädasti uut elamislahenduse loomist, siis on selle suve lisaprojektiks plaanitud siiski kanala loomine. Ma vaatan kõikvõimalikke ideesi muidugi videotest ja tüütan meest pidevalt oma soovilistidega. Nii et kui ma talle järsku ütlesin, et tegelt on ju lihtne, kanadele sobiks suurepäraselt lahendusena sarnane maja nagu meil jäneste aedik on tehtud ja õueaed on kavas olnud ju vana aida plaanile teha nagunii. Mees muigas terve mu jutu aja videos ja teatas lõpuks, et okei, joonista mulle projekt. Tema tahtvat saada täpset pilti, mida ma mõtlen. Nagu ta oleks kunagi mulle pilti joonistanud ühestki ideest?! Võtsin mõõdulindi, käisin sellega jäneste maja ümber ja joonistasin siis pildi, enne käisin igaks juhuks vaatamas kas need mõõdud plaanitud pinnale ka ikka mahuvad.

Natuke aega pärast nendesamade fotode saatmist ja lisaselgitust et viimatised jänkukuutide ehituslahendused sobiks pesakasti majadena suurepäraselt, helistas mees tagasi ja muigas et kas kolmele kanale see 8m2 maja natuke suur ei ole muidu v? Mismõttes suur? Pidime ju kanu juurde võtma? Nüüd ei takista mind enam ükski paber ju. Lõpuks ta küll ütles, et päris nii suurt maja ma siiski ei saa, sest tal pole päris niipalju põrandamaterjali, aga tegelt nagu rohkem pealehakkamise asi tõesti. Nooh, igatahes ükspäev siin ta tõdes et suht kohustatud ju selle aja leidma. On küll jaa, sest sellega meie kanasaaga veel ei lõppe tänaseks.

Nokkisin üksõhtu meie vist 10 aastat vana batuudi pealisriiet lahti koukida konksudest. Viimased paar talve pole keegi viitsinud seda enam kokku korjata ja kangas nii rabe, et ega ma lastel hüpata pole enam väga lubanud, käivad sellel enamasti pikutamas ja muusikat kuulamas. Ma isegi olen päevitamiseks kasutanud suvel vahel harva. Ma ei teagi enam kumma algatusel aga hakkasime mehega telefonis seda raami vaadates nalja viskama, et kanadele jooksuaedik äge, mulle meenus, et olin kuskil näinud ka miskit sellist asja. Igatahes kui ta maipühadeks koju jõudis oli kindel, et kanade aiamaja sellest saab suveks, kuni kuut valmis saab. Et see batuudiraam kivimüürile mõõdult ei mahtunud, sai ta samas kohas lihtsalt ümber keeratud ja nüüd on mul kõik loomad-linnud köögiaknast näha. Mehel oli visioon peas olemas, mina pidin miskit pilti looma tema ideest, sest ega ta ei olnud nõus mulle projekti joonistama. Takkapihta arvavad mu kolm prouat et iga kord kui nad kedagi liikumas näevad, siis neile tuuakse midagi. Natuke sest mees söötis neid peo pealt leitud ussikestega. Maikuu heitlikud ilmad panid nad mu peale pahaselt kaagutama esimese öökülma järgsel hommikul. Aga üldiselt ei ehmu nad enam ka koormakatte tuules plagisemise peale ning koer kaasab nende aia oma kontrollringi kenasti. Olgugi kohati äkkilise loomuga koer on ses suhtes küll õnnestunud loom, et võin ta julgelt nii kanade kui jäneste aedikusse kaasa võtta. Isegi kass kes muidu linde ja hiiri jahib mis hull, ei hakanud kanu terroriseerima, pigem natuke üllatunud neist. Tema huvi keskendub rohkem jäneste majakeste ümbrusele, kuna toidu tõttu on nende ümber hiired möllamas. Jänkupoegade ligi ma pole tihanud kassi lubada, aga ühe hiire jahtimiseks aedikusse kaasa võtsin ta siis oli päris naljakas vaadata kuidas jänksiproua, kes oli temaga varemgi kohtunud (kassile pakkusid nad eelmine suvi nalja ja ta leidis kuidas katuse kaudu sai käia aedikus) vaatas kõrvalt Robi tegevust, nuuskis teda ja puges jahtipidavale kassile külje alla, mispeale kogus julgust ka üks teine noor preili ja läks kassi uudistama teiselt poolt, ajades sellega keskendunud kassi jahiplaani untsu, nii ta siis pahura sabavibutusega seal kahe küüliku vahel kükitas, kes tema nuuskimist kuidagi lõpetada ei tahtnud, hiir silmist kadunud. Rohkem pole ta aedikusse sissemineku vastu huvi tundnud, üritab hiiri väljastpoolt jahtida. Aga tagasi kanade juurde…

Meie tipitelk sai igati uhke. Maapind oli musta mullani kraabitud juba kahe päevaga, nagu oligi arvata. Pikutavad kenasti koormakatte alusel poolel ja esimesed päevad sirutasid endid ikka mõnuga päiksevanne võtma.

Kolm kana, kellest kaks munevad… Kaua see sedasi kesta ju ei saa. Et pühapäeval pannkooke teha meie peres kulub pm 4 päeva munatootmist. Väljapoole pole ammu enam väga jagada saanud. Ma olen see kiiksuga inimene, kes tarbib pm ainult kodumune. Nii et jah.. Kuule, äkki uurid kuskilt neid kanu juurde saada? Ütlesin mehele et endisele ülemusele ma küll helistada ei tihka, et müügihooaja väliselt mõnda kaubelda. Äkki leiab mõne erakasvataja seast. Olin juba paar nädalat paaris linnugrupis liige olnud. Lappasin nüüd, et kes müüks noorkanu, kes nii hiljemalt jaaniks munema hakkaks ja mis hinnaga. Ootamatult näis, et kõik on omad kanad juba laiali müünud. Parte ja hanesi võinuks saada. Kerisin muudkui üht ja teistpidi teiste postituste kommentaare ka läbi ja hakkasin siis kirju saatma. Ma väga tõugudest ei jaga, tean aint, et siidikanad jäävad eelarvest välja ja needsamused hiigelkanad ilmselgelt ka. Ühel tädil oli pikk-pikk nimekiri tõugudest, kirjutasin talle, et kas tal on sellist juuni algul munema hakkajat ka ja mis hind. Ma ei viitsi nimetust otsida, aga foto järgi meenub et miski vahva soeng oli sel kanal, mitte see püstine tuustakas vaid natuke nagu üle pea kammitud pikaks kasvanud tukk. Kanakese hinnaks oli 22.- Nujah, see tõug vist jääb kõrvale. Leidsin ühe müüja ida-virust, ohh, see ei jää kaugele. Kana hind 25.- Issand, nagu päriselt ka ongi sellised hinnad või? Mees kommenteeris, et ma ikka üldse ei taha vanasse töökohta helistada v? Oota nüüd, ma ei anna veel alla, jumala eest, keegi peab ju müüma tavalist pruuni kana kasvõi natukene mõistlikuma hinnaga. Kirjutasin ühte hobitallu, kus on muidu igast ägedaid linde müügil, kahjuks sain vastuseks, et mu foto järgi küsitud noorlinnud on otsas. Saatsin vastuse, et kas nad oleks nõus mulle hinna ütlema siiski, et ma saaks aimu, mis sellised maksavad. “Meil nad 12-15.- olid” Võrdlesin pilte nende 25 euristega ja noorkanade mõttes nägid sarnased välja. Ei hakanud tõugu siiski uurima. Mõned katsed tegin veel, miski hetk vastas üks müüja, kellele olin vahepeal kirjutanud, et jaa tal on pakkuda, pruuni muna muneja on 12.- ja kirju 15.- Särasin õnnest ja õhkasin mehele, et leidsin linnud, ei meenunud siiski kust selle müüja leidsin ja kirjutasin küsimuseks, et kus ta täpsemalt asub. Saadeti esmalt aadress ja kuni ma seda sisse toksida püüdsin halba aimates, saadeti juba täpne täpp, mis näitas mulle google mapsi äppi ekraanil vahemaaks 198km.  Mees tõusis seda nähes püsti ning läks välja suitsule. Kirjutasin, et pean natuke mehega arutama, sest hind on küll päeva parim hetkel, aga asume 200km eemal ja see lõi hetkel mehe pahviks. Suitsult naastes tegi mees arvutuse, et plaanitud nelja kana puhul tuleks juba ikkagi arvestatav hinnavahe, võta siis juba 5 tk neid, tuleb hoolimata transpordi kulust ikkagi odavam kui Ida-Virust toomine. Müüjaga hilisemal vestlusel selgus muuhulgas, et tegu on sama tõuga. Müüja määrab hinna, ilmselt on ostjaid, kes maksavad ka. Meie lihtsalt polnud valmis nende seas olema.

Mees ütles mulle, et ma võtaks need viis kõik siiski odavamad. Mina vaikselt salaja omaette mõtlesin, et ikkagi minu sünnipäevakuu ning broneerisin 2tk nö tavalisi ja 3tk erilisi. Ise kavalalt itsitades, et noh selleks ajaks kui nad munele hakkavad on mees nad nii ära poputanud siin maja ees, et ta annab selle väikse pettuse mulle andeks. Aga ma tunnistasin talle siiski üles juba enne toomist, sest juhtus midagi hoopis isevärki. Me kutsusime soolaleivalisi siis kui detsembris mehe juubelit pidasime, mu vanatädil olid sel ajal äkki lapselapsed külas või miski asi oli, miks ta ütles, et ei saa tulla. Igatahes helistas ema paar päeva tagasi, et tädi andis soolaleiva kingi ta kätte. Olin pisut üllatunud, et sedasi lampi ise endiselt külas käimata, et mis imeasi see siis küll olla võiks. Ma olin see päev juba poeringi lapsi tuues ära teinud, nii et ta lubas maale tulles kaasa võtta. Järgmine päev töölt tulles teda eest leides võttis ema rahakoti, koukis sealt raha ja pani lauale. Ah? See on tädilt soolaleivakingi jaoks, kas sa saad kolm kana selle eest? Turtsatasin naerma, et sealt kus ma tooma lähen saab küll. Teisest kohast ei saaks kahte tervetki. Olin segaduses ning nõudsin selgitust. Ilmnes, et tädi olla tahtnud meile kanu osta sestpeale, kui kuulis et rebane käis, oli emale peale käinud juba kuid, et see uuriks, kust ja mis hinnaga kanu saab. Nüüd oli juba päris konkreetselt öelnud, et uurigu siis turult, et tema tahab meile kanu kinkida. Kui siis nüüd emps talle mainis, et ma olen linde tooma minemas kuskilt hirmkaugelt, aga ta ei tea, mis hinnaga tõi tädi talle 45.- ja käskis mulle anda. Mind ajas kohutavalt naerma ja elevile see lugu, lõpuks pahvatasin emale et ma saan oma kirjud kanad ilma patuta ja selgitasin, et ma salaja bronnisin kallimaid kanu 3tk ja selle tädi antud rahaga saab täpselt need kolm. Rääkisin mehele kogu selle loo ära ja poetasin siis lõppu et ma üksiti tunnistan üles, et ma tegelt bronnisin kolm viiest kallimad aga nüüd ta ei saa riielda minuga, sest tädi kinkis need meile. Mis sa sellise naisega teed noh… Hiljem kõne ajal jänestele heina vedades näis hetkeks, et ta kuskil ajusopis jäi millisekundiks mind isegi uskuma kui kommenteerisin, et lähen kitsi söötma. Naeruturtsatusega tuli vastuseks, et millal täpselt ma need jõudsin koju tarida. Oeh.. Ma nägin kunagi ammu unes, et meil oli kuurialune ehitatud täielikukt loomadele, seal olid nunnud pesakastimajad kanadele ja põrssad jooksid mu jalust maha ja kitsekesed olid vist samuti. Need pesamajad ja põrssad on mul siiani elavalt meeles, kuigi see on mitmete aastate tagune uni.

400km autosõitu tähendab ühele mehele võimalust teha pikk õppesõit, aga muuhulgas muutis mind murelikuks selle osas, kas äkki kolimispäeval autos kuum pole. Kanalas töötades nägin inimesi igasuguste asjadega ostmas käimas. Kõige ekstreemsem asi, kuhu kanu on saanud pakkida on kilest kartulikotid või suhkrukotid, kuidas keegi neid teab. Siis küll ütlesin, et ainult sel juhul kui meie vastutus lõpeb täielikult sel hetkel kui kanad kotti lähevad. Onu raius mulle, et ta nii varemgi ostnud, 100km sõitu, kunagi pole midagi olnud. Njaa… Lubas mitte kaevata kui surnud. Pappkast käib vast küll, aga mida päev edasi, seda enam mõtlesin, et suurem näriliste puur või väike koeraaedik oleks äkki parem. Panin oma fb seinale küsimuse üles, kas kellelgi oleks laenata ühepäevaseks sõiduks ja sain kaks vastust, kellest üks osutus naabrinaiseks, kellel oli pakkuda koera puur. Pildi juurde lisas teksti et see mahub kenasti autosse. Norisin vastu, et kas tema või minu autosse, sest neil on kodus ka suuri autosi minu pisikese nunnu kõrval. Kutsus kontrollima ja teatas, et jätku ma endale, tema uus koer sellesse ära ei mahu, vedeleb niisama kuuri all.

Tänaseks on kanapreilid meil juba kodus. Harjuvad ümbrusega ja püüavad luua suhteid prouadega. See viimane sujub esialgu veel konarlikult, olin sunnitud prouad “aresti” panema vahepeal, sellesse samasse transpordipuuri, milles noored tõin. Preilid on vahvad, hallikirjud Dominandid on esimesed julged, kes ööpäevaga on minu aedikusistumisega juba niipalju harjunud, et tulevad nokkima. Karvaste jalgadega üleni must neiu hoiab natuke veel distantsi, kuid värvilisi mune munevad pruunikad neiud hoiavad pigem omaette. Küll nad seltsivad. Lihtsalt ma poleks uskunud, et ma tegelt naudin seal kanaaias palgi peal istumist ja nendega jutustamist.