Ja kanasaaga jätkub…

Uskumatu, eksole! Mu õde naeris selle uudise peale, et sa ei saa ikka kanadeta. Tuleb välja, et ei saa jah. Eelmine kord kirjutasin, kuidas me tõime oma kolmele prouale juurde 5 preilit. Tasapisi hakkab nende hierarhia paika saama ja kaklusi esineb vähem juba. Kedagi otseselt õnneks ahistama ei hakatud ja kuigi noored hoiavad pigem omaette, siis prouad enam hullusti ei tigetse. Ussikeste peale läheb küll kraaklemiseks, sest nende meelest noored pole ussikestele väärilised. Kui sul on kalamehest mees, kes juba paar aastat kalal käia pole viitsinud, siis ussikesi viitsib ta ikka otsida.

Ma ütlen otse, keerutamata, et neile kaheksale lisaks on meil nüüd tibud. Kuidas nad meile sattusid? Ega ma päris täpselt ise ka ei tea, mismoodi see nii läks. Lehitsesin ühel õhtul feissari linnugruppe kerida ja märkasin järsku, kirja “Väike-Maarjas” oot, oot, mis siin pakutakse? Kunagise klassiõe noorem õde pakkus paarinädalasi tibusi. Ohsaanummid, nii ägedad… Huvitav mis see hind on? Ma kirjutan talle, küsida ikka tohib, ega ma ostma hakka. Pole kuhugi pannagi. Ei ole ju?

Sain kärme vastuse, et ta saab mulle head “hulgihinda” pakkuda. Reaalsuses tähendas see üle poole väiksemat kui väidetav täishind. Ja mul hakkas sees kibelema. Uurisin arglikult, et kui palju see hulgi oleks hetkel, ei vaadanud kui vana kuulutus tegelt oli. Noo 5tk puhtatõulisi ja 5-7 ristandeid. Hiljem selgus et kokku oli tibukesi siiski 13 tk. Peas hakkas kerima, et hind on ju ulmeodav, nii tore oleks, augustis peaksid munele ka hakkama. Meenus, et ema muigas, et tibusi saaks ju vanasse kanalasse panna. Aga muidugi saaks! Seal on radikas ja see on pisike, puhtaks tuleks pesta ja desotada, siis saaks ju panna. Ma ei peaks neid tuppa tooma nagu algselt mõtlesin põhjuseks, et mitte tibude seast vaadata. Aga mis mees ütleb?! Tühjagi, mis ütleb, ma ei ütlegi talle enne kui ta koju tuleb. Kus ta siis enam pääseb. Ja need näevad nii nupsud välja, et ta ei suuda sellisele otsa vaadates kuri olla. Eriti kui ma talle kõrvale otsin, millised neist tulevad. Saatsin lõpuks küsimuse, et kas ta mulle neid päev-paar veel hoida saab, et ma natuke valmistun ette, soojalampi ostma minema jne.

Vedasin õhtul kohe kanala tühjaks. Öö läbi vähkrlesin voodis ärevusest, et mis mees küll ütleb. Kujutasin ette kuidas ta koju tuleb ja ma käest võtan ning ütlen “Kallis, tule vaata, mul on sulle üllatus!” Ohh, pagan… Äkki ikka pole hea mõte. Hommikuks olin nii ärevil, et otsustasin ikkagi sõnumi saata, et võtan tibud. Lõin letti trumbi, et ta oli kommenteerinud, et sügiseks peaks noori ikkagi juurde vaatama või äkki võtaks ikkagi kuke ja hauks ise mune. Inkubaatoris siis. Need tegelased peaks aga augusti lõpuks kõik munema teoorias. Pealegi pole nad enam nii beebsud, et nendega peavalu oleks väga. On vähe öelda, et olin üllatunud, kui mees helistades ütles, et tal pole mu tembu vastu midagi. Mul oli veel ta kojutulles tunne, et kuskil on konks, peab olema, nii leebelt see minna ometigi ei saa ju. Aga tema hoopis korjas tibudele vihmausse ja korraldas neile nendega köieveo võistlust.

Igatahes, käisin pärast tööd ostsin soojalambi ja jooginõu ja söödakoti ka. Kimasin koju, tegin pesuvee ning küürisin majakese puhtaks, aknad ka läbipaistvaks, puistasin põranda desopulbriga üle ja vedasime keskmisega saepuru sisse. Monteerisin soojalambi üles ja lülitasin radika sisse ning uurisin, kas saaksin tibukestele järgi minna. Pisipoja oli usinasti ära õppinud, sest sai lubatud, et võtan ta kaasa. Tore oli vaadata, kuidas poisi silmad särama lõid nunnupallide peale. Minu enda omad ikka ju ka.

Puhtatõulised on peene nimega Araucana kanade tibud. Teistest eristab neid hallikas sulestik ja karvutud jalad. Viimane fakt on oluline ses mõttes, et sulestiku poolest sarnaneb hetkel nendega ka üks karvajalg. Salvestasin omale internetist pilte, millede moodi tibud tulema peaksid siis. Need silesäärsed peaks saama sellisteks, kui õigesti aru saan.

Ülejäänud tegelased on nn ristandid ehk siis üks ühele nad sarnased välja ei näe. Kirjud tibud on juba praegu väga isesugused, üks neist on vahvalt suurem teistest, ilmselt on temas tugevat kotšini geeni, kes peaks mu teada olema üpris suur linnuke. Lisaks on neil viiteid siidikanadele ja sees peaks olema ka paduaani. Selle viimase peale turtsatas mu meespere muidigi naerma, et mis peletised need veel on. Lisan siia järjest salvestatud fotod.

Ma ei kujuta ette, mismoodi need ristandid siis välja nägema hakkavad, aga tõotab lõbus aeg tulla. Üritan neid harjutada inimese käega, pakkusin ussikesi nt peost. Ja käitumise järgi natuke pelgan, et mul on nende seas vähemalt kolm kukke. Ma loodan et rohkem ei ole. Kõik norivad mind, et mis siis, kui pooled või peale on kuked. Mul pole aimugi, sest tegelt kukke ma ei tahaks. Esiteks koer ei talu mul kukkesi.

Üldiselt aitab nüüd sünnipäevakinkidest küll. Eile sai 38 täis ära. Kanasi on 21 ja jäneseid kes teab kui palju… Hoian teid kursis, missugused kanad-kuked neist tibudest kasvavad.