Istun hetkel pesamuna toa põrandal ja vaatan kuidas ta legokasti sorteerib. Poolteist tundi tagasi olin paanika äärel. Hetkel ootan ohates voolu, mis meil väidetavalt olemas peaks olema. Äiksetormi hoiatus tõi kiire ägeda kõmisemise ning tuule, mis tekitas minus deja vu tunde. Roomajaaju aktiveerus aknast puid nähes tuules. “Ei, ei, ei! Ei juhtu uuesti, ära mitte mõtlegi!” kumises peas… Toas oli selleks hetkeks juba pimedus. Sellest on 16 aastat kui juhtus see, mis mind äikse aeg tuult kartma paneb. Päev oli ka täna kuum ja suvine, maheda tuulega. Tormi eelhoiatus tuli juba päris varakult, nägin sähvatusi ja korjasin oma tibud õuel kokku, pesu nöörilt tuppa ja näis et läheb ringiga möödagi. Toona näis pilvisus eemal lihtsalt kahtlane välja, mistõttu isa soovitas mul lastega pigem tuppa minna kui jalutama. 10 minutit hiljem, kui sedagi, ragises maja kõrval mets murduda, tuul rebis kaasa kõike mis vähegi liikuma oli valmis, laste mosse lahtine kapott näiteks maandus hekki, õnneks, poleks seda ees olnud, oleks elutoa aknasse lennanud ilmselt. Täna õnneks jättis asjad siiski paika, tuul ei tõusnud nii suureks, see oleks katastroof olnud, jänesed ja kanad oleks oma kergehitistega mööda õue lennanud ilmselt.

Probleem on selles, et kui elektrit ei ole, siis elu majas seisab. Käin teen järjest tormi ajal suletud aknaid lahti, et me hingata saaks, sest vooluta pole meil ventilatsiooni. Lugesin lastele sõnad peale, et vetsus vett vaid päris vajadusel tohib lasta kuniks pimedus. Hakkab tekima mure, et kauaks me vaikust naudime. Uudiseid pole tihanud lugeda, et mis mujal Eestis toimub.

Aga räägime edust ja ilust ka. Jaanipäeva postituses seda märkasite, et otsasein ülevalt majal on tehtud? See mis jäi pooleli, sest naelapüss läks katki. Ma viisin mingi aeg selle remonti mehe palvel, remondionu lammutas teda kokku-lahti ja ütles, et ei, sellest elulooma ei saa. Lõpuks ütles mees mulle, et too see ront sealt miski hetk lihtsalt ära, kui linna satud. Samal päeval sai ta kõne, milles remondionu naeris, et ta korra veel lammutas ja uskumatu, püss töötab. Niisiis mees enne jaani ronis üles, et töö lõpuni viia. Ja ta sai ainult selle töö valmis… Ja püss otsustas, et aitab, tegin lõpuni nagu tahtsid, edasi vaata ise. Ehk siis mehel tuleb alumise osa jaoks ikkagi rendist võtta masin, aga üleval said tööd tehtud ja tellingud jaaniks maha võetud. Ma igaks juhuks uuesti lisan pildi.

Mõtlen, millest ma veel jutustanud pole. Sõbrad naersid üleeile, et nende meespoolel oli kohe hea meel, et minu mees ka peab igast kanamaju ja jumal teab mis imeehitisi meisterdama ehk siis selle nädala värske töö on hetkel küll veel poolik, aga edukas. Kanakeste uus maja sai kasti valmis. Seinte soojustus, katus, uks ja aken veel teha ning siis saab mu nunnud ringi kolida.

Sinna keskele tuleb maast laeni aken. Aga kodukest on pisikestele väga vaja juba. Tassin neid iga päev kuudikesest õue väiksesse aedikusse ja õhtul tagasi tuppa. Nädalake tagasi hakkasin kuulma, et keegi teeb hääleharjutusi. Kui ma nad koju tõin, sai nalja visatud, et raudselt kõik on kuked. Igatahes, iga kord kui ma läksin piiluma, kes laulab, käitusid kõik tibudena ja piiksusid ainult. Ainus asi, mis kahtlane näis, oli et iga kord istus üks ja seesama tegelane aknalaual, teistest kõrgemal. Mõned päevad tagasi ajasin mehega videos juttu ja siis lõpuks nägin, kes harjutab.

Üks näitab veel natuke matkides muljet, et on vist poiss, aga esialgu pole häält tegemas näinud-kuulnud. Aga see noormees on päris asjalik. Lootsin teda filmida ja viisin kõik ülejäänud tuppa, lubades tal natuke õue mööda jalutada. Vahva oli jälgida kuidas ta kassi nähes minu juurde vudis või kui eemalt hõikasin, et tulgu siia. Lauluhäält ta mulle küll tol hetkel ei näidanud, aga nägin teist kohe 3 kuu vanusele üllatavat käitumist mu jaoks. Olime miski 10-15 minutit jalutanud kui ta teiste häältele kindla suuna võttis ja otsustas, et tahab ka tuppa minna. Teised tunglesid senimaani ukseaugus pahandada, et nemad õue mööda jalutada ei tohi. Tõstsin härrakese tuppa ja jäin endiselt ootama et laulaks. Juhtus aga hoopis see, et järjest hakkasid kõik end kõhuli sättima ja silmi kinni panema, kui kõik preilid juba tukkusid, sättis ka uhke noormees end pikutama. Äge oli näha et nii noorukesel on karja juhtimine juba selge. Tänaseks püüan harjutada teisi ka temaga koos vudima. Järgnevalt video lauluhäälest.

Suuremad kanad hakkasid munele ja jänksidel on uued pojad. Ühel emmel on lausa 12 poega. Kahjuks pole neid kellegi teise alla panna, sest näib et see vahepealne kuumus on miskit natuke peapeale ajanud ja prouad on küll seda nägu koguaeg, et kohekohe, aga mitte ei poegi. Ainus emme kellel veel poegitud on meil täiesti eraldi, katsetame kas ta teistest täitsa eraldatult tuleb toime tittedega ja me ei saanud seepärast talle juurde tõsta neid. Esimesed päevad on tal sujunud. Suures karjas ei teinud ta pesa ja poetas poegi suvalistesse kohtadesse, kiusas teisi emasi ja poegi jne. Nüüd tegi ta kenasti pesa ja pojad on esimesed päevad üle elanud ilusti. Tänase kuumaga küll mõtlesin et näis, sest kui teine pesakond oli hästi lahti harutatud ja kuudi uks lihtsalt kõrgemalt kinni kaetud, ilmselt et nad välja ei ukerdaks, siis temal olid pojad ikkagi sisse mässitud. Küülikud muide kuumaga ei kata poegi paksult kinni, aga sellist laialilaotamist näen esimest korda.

Selle pesakonna ema on valge. Ta on meie hõbehalli emase järeltulija ja poegade isa on päris albiino, punaste silmadega puha. Näis mis siit tuleb. Mind huvitab eriti kas tume pigment tuleb ema teistelt sugulastelt (tema silmad on pruunid muide) või äkki on miskit põnevat sissetoodud isase eellaste seast oodata. Roosadest tulevad tõenäoliselt valged või siis miski muu hele toon – helehall nagu vanaema või beežid, mis tuleb vanavanaisalt nt. Nädala pärast on pilt juba selgem kui beebikarv selga tuleb. Loodetavasti jaksab ema nad kõik ära ka toita omal. Igaks juhuks on meil küülikute piimasegu ka olemas kapis.

Vool on ära olnud 3 tundi, prognoositud taastamisest on möödas pool tundi, väidetavast taastamisest rohkem kui 2,5 tundi. Varsti saab 2 tundi sellest kui ma ise andsin teada, et valeväide, voolu pole endiselt. Saan aru, et palju katkestusi ja pahanadusi, aga käisin jalutasin meie majade elektrikapi posti juurde vahepeal ja seal pole jälgegi et keegi oleks käinud. Kahe teavitussõnumi vahe oli 8 minutit reaalselt. Kui algul mõtlesin, et äkki mul hoovis peakilbis asi, siis üpris peale sõnumit helistas mees, et kuidas vooluga. Ta on Poolas hetkel. Kuda ta teab, et voolu pole? Naabrionu helistas, et kas tal viga hoovis või neil süsteemis ehk et kas meil on voolu või pole samuti. Eks näha ole…

Ilusat jätkuvad suve!