Algselt plaanisin jätkulugu kirjutada kohe 23 õhtu värskete muljetega, aga meie päev osutus nii palju muljeterohkemaks, kui olin osanud oodata. Aga kõigest nüüd järgemööda.
Poiss saatis enne magamaminekut sõnumi, et tahaks ikkagi pluusi triikida või varupluusi saada hommikul. Mu tillukeses asju täis pressitud autos läksid paraku mõlemad natuke kortsu, saatsin kinnisilmi sõnumi, et hommikul vaatan puhta üle. Otseloomulikult oli minugusune ammu enne teisi ärkvel. Tundsin kikkivarvul pool 6 vannituppa minnes end üpris totakalt, teadsin et äratused on teistel ilmselt 6 ajal, nii et samas andis see mulle edumaa võimaliku järjekorra osas. Näis et lastel oli varem, sest kell oli reaalselt 6:09 kui poiss sõnumi saatis, et tuleb särgi järgi. Naersin, minu toimetamise peale üllatunud toakaaslastele, et laps juba teab vist, et ema on nagunii raudselt ammu ärkvel, nõuab oma riideid. “Poistega on hea, märgid ringi ja valmis, tüdrukutega nii ei saa.” Esimese hooga ei mõistnud miks, siis plahvatas, et tüdrukute märgid on pluusidele õmmeldud. Hiljem õhtul kohaliku Kodutütarde pikaaegse juhendajaga lobisedes ütles ta, et vanasti olid ka poiste märgid õmmeldud. Saatsin neiule veel sõnumi, kas ta äkki soovib miskit triikida, naised olid õhtul neidude kaelarätte sirgendanud kangesti. Ma püüan selle lõiguga edasi anda oma saatjakohustuse ühte ärevust, et äkki ma ei oska hinnata, kui sirged ja korrektsed peavad riided olema, äkki ma peaksin rohkem vaeva nägema jne. Õnneks vaatasid teadjamad naised-mehed kõiki koguaeg karmi pilguga üle ja minu poisi toas olid nii asjalikud poisid, kes üksteist seal aitasid rättidega ja juhtisid tähelepanu elementidele. Tüdrukute riietus ja soenguteemad on mu jaoks emana aga ju täitsa tume maa.
Olin lastele õhtul jätnud teated, et kogu tavaar tuleb hommikul kokku pakkida ja minu autosse kolida, võimalusel enne hommikusööki. Mööda seda järsku keerdtreppi polnud nagu väga soovi mitu korda vantsida, et üksi tassima jääda neid. Aeg liikus halastamatu tempoga, jätsin enda peoriided ja jahtuva triikraua veel tuppa ning kogu see armee kobistas trepist alla minna reas, asjad autodesse ja vut-vut kõrvalmajja putru sööma. Lauakaaslane nokkis oma juhendatavat, et kas ta saab söödud puhtalt või peaks pudipõlle vaatama. Omavaheline aasimine käis vist kõigis laudades. Muutis õhkkonna natuke vabamaks. Saatsime lapsed lippu heiskama ja saime soovituse kohapeal kiirelt toad üle vaadata ja järgi liikuda, et ülejäänud asjadest osa saada. Muidugi oli mul sekeldusi, parkisin auto kohta, kus mina aru sain, et pidi olema. Olin nata hämmingus, et kedagi veel polnud, ligi astunud politseinikule ütlesin, et olen tuletooja saatja, nii nagu meile oldi öeldud, et kui keegi küsib parkimise kohta seal. Palusid mul paar ruutu kõrvalepoole panna, aga muidu jäid rahule. Jalutasin siis kõnesid kuulama ja vaatan, et pea kõik saatjad seisavad ja ajavad juttu üheskoos. “Eee… Kuhu te oma autod täpselt panite?” Selgus, et mul oli selles infos puudu jäänud peas fakt, et meie jaoks oli tänavaserv, mitte parkla. Muidu vast ok, aga äkki sa pärast ei saa liikuma sealt, pane mustade numbrimärkide vahele kuskile, sinna jäi veel ruumi küll. Vudisin kähku tagasi. Paraadplatsil sai nautida politseikoerte tööd, kes järjest välja ilmusid kõike üle nuuskima ja igat vip ala pingialust kontrollima. Ilm oli meeldivalt jahedamat tooni kui päev varem, lapsed oma järjest tekivas pingelanguses kurtsid isegi, et külm on.

Vudisime saatjatega kirikuaeda, et endile head positsioonid saada lastele veeandmiseks ja piltide jaoks. Enamvähem ma juba teadsin mis järjekorras ja kuidas seal käib, olles eelmine päev proovis kaasas käinud. Uhkete mustade autodega saabus igasuguseid tähtsaid onusi ja tädisi. Peaminister pidas kõne, auvalve asetas pärjad ja siis saabus tipphetk. Kaitseliidu ülem koos Kaitseministriga panid lastele rinda medali ja andsid kätte tunnistused selle kohta. Vahepeal oli mu kõrvale ilmunud ka poiste rühmajuhendaja, kes hiljem paraadil poissi vip alalt nautida sai. Emotsioon oli leebelt öeldes laes, lapsed särasid ja pingelangusest värisesid hullupööra. Näis et see medaliasi oli neile hirmutavam veel kui paraad ise. Lisan siia hulga pilte järjest nüüd selle sündmuse kohta.







Pärast hulgalist fotode tegemist liikusime laste järgi vahelduseks rivistuseta oma ooteplatsi tagasi, rivistuseni oli tunnike vaba aega, mil lapsed võisid autodes puhata ja mängida ning snäkikoti kallal nosida. Aknad alla ja mootor tiksuma. Jätsin nad vahepeal omapäi, et kohalejõudnud pereliikmeid tervitama minna. Palusin neid kindlasti nö kohta hoida, kuigi kõhklesin valitus asukoha osas, et kas tuleandmist sealtpoolt ikka näeb, ise olin eelmine päev seda proovis teises kohas vaadanud. Norisin keskmist, et kui vaja, on oma pea 2 meetrise pikkusega mulle kaamerameheks. Kõige venivam hetk oli ilmselt kõnede kuulamine. Proovis arvati selleks teatud aeg kuluvat aga reaalsuses olid kõned palju pikemad oodata. Või lihtsalt näis nii. Lapsed sätiti rivvi varakult valmis ja esimese päeva algul kurja olemisega onu oli nüüd nii erakordselt lahke ja peaaegu anuvalt ütles neile, et kas nad palun saaksid nüüd selle natukese aega rivis ära kannatada, kohe on kõik läbi ja tehtud, kõik läheb hästi. Olin juba eelmine õhtu taibanud, et tegemist on tegelt hooliva ja lahke härraga, kes ilmselt esimese hooga meile lihtsalt selgeks teha püüdis, et tal on tõsi taga. Medalite jagamise järgi oli tema see, kes õhutas lapsi laskma endast pilte teha, selgitas medali kandmise reegleid jne. Üle ühe paari kandis tõrvikut poiss või tüdruk, selle eesmärk oli, et rivi näeks mõlemalt poolt kena välja nende tõrvikutega. Tean et see tekitas paljudes küsimust, et mis loogika selles oli. Viru omadel kandis poiss ehk siis minu oma.

Laste marsi algus filmitud, tormasin ringiga teisele poole, omade juurde. Rahvast oli nende ümber kogunenud palju. Kuidas ma sinna piirde serva saan ometigi ebaviisakas olemata. Esimesed inimesed lasid mööda trügida, lõpuks märkasin juba silmanurgast, et kulmud kisuvad kortsu mõnel, “õnneks” olin pisipojast haardeulatuses ja too nõjatus kahtlaselt väsinult piirdele. “M. kas sul on kõik hästi?” küsisin kätt talle peale pannes, selle peale tõmbasid inimesed eemale ja lasid mu läbi. Poiss klammerdus mulle külge. Ilmselgelt ootamisest väsinud, natuke segaduses, et millal ta siis seda venda näeb (tegelt ta vaeseke nägigi alles kodus telekast, mida me seal ootasime, sest paraad seisis ju ees). Upitasin igat sadat pidi püüda filmida, aga tegelt ei olnud näha midagi. Osade laste järgi tekisid veidrad vaikuspausid, telerist selgus, et tõrvikutega tekis muresi. Video sain poiste juhendajalt ja fotod on tehtud teleekraanilt.



Jätsin perega hüvasti, kohtume Kadrinas ja tormasin läbi rahvamassi taas auto suunas tagasi. Kindlad, et küünal süttis põlema julgesime tõrviku ära kustutada. Hirm et tuli äkki kustub ära oli terve tee tegelikult. Poiss palus, et tohiks roolis olla, valvasin siis tuld ise. Raplast väljasõidul taipas ta, et ei saa hästi pika ninaga kingadega sõita, jäime seisma ja teekond jätkus sokkis. Miski hetk tekis tahavaatepeeglisse auto. “Kas see on issi v?” Hmm, auto mark on õige, Eesti lipuke lehvib ka küljes, näib nii. Varsti oli rivis juba ka õe pere auto. Nii me kulgesime mööda kõrvalist maanteed, kõige otsemat teed sihtpunkti. Tagaistmele jõudis kõne, mispeale neiu küsis mult, kus me oleme ja et meil paluti Viitnal endist märku anda. Hmm… Aga me ei sõida üldse Viitna kaudu. Nemad seal oodates eeldasid nimelt, et me suundusime läbi Tlna, aga meid suunas gps otseteed Jäneda-Tapa suunale. Saatsin vahepeal saabunud kontaktisiku nr-le sõnumi, et me tuleme teisest suunast, kas sobib, kui Tapal märku anname ja umbkaudse saabumisaja. Kohapeal selgus, et meie täpp mis mulle mailile saadeti suunas meid nö valesse parklasse. Aga et seal olid mõned motikad ja tuttav fotograaf jäime seisma. Tekis väike segadus läbi kõnede, et me pole ju konvoi auto juures, selgus et too auto ootas meid teiselpool teed asuvas parklas, aga kui ma olin juba valmis ringi kolima võttis fotograaf asja enda kätte ja kamandas neid hoopis meie juurde tulema, et ratturid ei mahuks teisse nagunii kogunema. Juba eelmine päev oli meiega suhelnud valla meedia eest vastutav isik, kuna kui ma tundsin huvi koduhoovile mototule tellimisest siis tuli ka juttu faktist, et minu poiss toob Raplast tule. Nüüd teel tulega tagasi olin veel täpsustavaid küsimusi saanud poisi ja teekonna kohta ning kui ma keskväljaku platsile jõudsin, astus ta ligi teatega, et vallavanem on kõigis mälestussammaste kõnedes poissi maininud. Äkki me võiks õhtul jaanitule süütamisele ka tulla, eriti tore kui vormis. Uurisime igaks juhuks ühelt juhendajalt, kas see on lubatud. Vastas meile, et otse loomulikult tohib ja kui vähegi jaksab siis peakski olema vormis, medal rinnas, see on siiski tähtis sündmus. Esmalt siiski pidi tuli keskväljakule jõudma ja jõudis uhke paraadiga sinna.
Küsisin kiirelt fotograafilt, kuhu suunas edasi tuleb joosta ja lippasin kähku järgi. Tuli oli muidugi juba kättejagamisel ja siis hakkas taaskordne pildistamine. Vallavanem soovis fotot, veel igast tähtsad inimesed ja siis oli laste juures juba Virumaa Teataja ajakirjanik. Näha oli, et nad olid kõigest sellest virrvarrist nii väsinud, et mõtted suht seisid. Hiljem poisile artiklit ette lugedes sai ta korralikult naerda ja pomisedes pead vangutada. Lugeda saab seda siit (tasuline kahjuks) https://virumaateataja.postimees.ee/8494401/voidupuha-paraadi-noored-tuletoojad-uhke-tunne-on?fbclid=IwdGRjcASop3FleHRuA2FlbQIxMQBzcnRjBmFwcF9pZAwzNTA2ODU1MzE3MjgAAR7rOcoT6yMBu4yjdSssFYd_PA2f00VCl9ZYSRmapLXc8nDEpVElacu59s3YWQ_aem_f3UQJKGPs3xTVPT9jCeXHA


Parklas oli motoklubi, vist eestvedaja, mulle ligi astunud, et kas ma olen saanud mahti meespoolega läbi rääkida meile tuleku, et ta arvab et algne kellaaeg neile hästi ses mõttes ei sobi, et kõik sel juhul ilmselt ei tuleks. Aga te lähete ju suurt tuld ka süütama, kas enne seda äkki sobib? Arvasid et super, et siis saame kindlasti kõik ratturid kohale. Kõne mehele kinnitas, et tema arvates väga hea. Meie üllatuseks olime ainus tule soovija kodu. See andis meile aega rahulikult õhtuks valmistuda. Jätsime Kodutütrega hüvasti ja andsin pere järgiootamise vastutuse üle teistele. Sõitsime oma küünlakesega koju. Esmane elevus üle elatud seadsime endid teleri ette ülekande salvestust vaatama. Ikka nii et igaüks kes järgmisena liitus hakkas aga otsast peale. Poisil näis lõpuks kopp ees olevat. Ka tema nägi toimuvat ekraanil esimest korda, sest valvelseisaku tõttu polnud tal aimugi, mis Presidendi ees tegelikult toimus. Sättisime grilli üles ja võtsime külalisi vastu. Lõpuks kostus metsa vahelt oodatud heli. Tulevad! Süütamisel tekis natuke probleeme ja viivitust ja oleks äärepealt lõpenud põletushaavadega mehel. Õnneks küll vist piirdus mõne kärssava karvaga ja väikestele manitsemisega, et mitte kunagi ei tohi ise teha nii, nagu onu just tegi. Kuigi nad olid just ise onu tagant õhutanud. Aga see selleks. Lahkudes saime veel nata kiljuda, näis hetkeks et viimane rattur lõhub enda või ratta meile aiaposti ära. Täna tellis ta mult sellest videot ka näha.
Natukene tuld nautinud.


Sättisime end poisiga peoplatsile. Olime natuke kimbatuses, kuhu minna või kelle jutule, et mis plaan õigupoolest oleks. Jalutasime ringi ja noh, ütleme nii et külapeol jalutada pidulikus vormis on pilkupüüdev. Lisaks polnud meil aimugi, kas me peame seal olema, kas keegi üldse on kursis, et meile ettepanek tehti. Ja siis saabus tuli. Vallavanem võttis tule vastu ning teatas järsku, et on otsustanud selle süüdata koos abilistega. Motomeestega kaasas sõitnud pisikeste kaksikutega, ühe rahvatantsulapsega ja… Nägin, et siin on kohal ka Noorkotkas, kes selle tule Raplast meile tõi, ma paluksin tema ka appi. Õhtujuht tegi väikse intervjuu ja lõkke juurde nad kõik koos vudisid. Kui ma järgi jõudsin oli tõrvik juba poja käes ja süütas valla jaanituld.



Jäime natukeseks veel peole, rääkisime tuttavatega ja kuulasime muusikat. Lõpuks olin mina see pidur, kes tegi ettepaneku koju tagasi minna ning õhtu lõpetatuks kuulutada. Võidutuli põles veel täna hommikul laternas ning on üritatud hoida veel põlemas, kuna meie Jaanitule aeg peaks täna õhtu sõprade seltsis veel jätkuma.

Lisa kommentaar