28. aprillil kirjutas mu laste Noorkotkaste rühma juhendaja vanemate vestlusgruppi sõnumi: “Mul on Teile häid uudiseid.
Sellel aastal on maakaitsepäeval esimest korda tuletoojateks noorkotkas ja kodutütar.
Maakaitsepäev on sellel aastal Raplas 23JUN Ja Tuletoojaks on Eestimaa poeg nimega Madis🙂” Tegin tööl parasjagu kakaopausi ja mõtlesin, et vaat kui tore kogemus lastel. Lugesin korra veel mõeldes, et kellega tegu, et kuidas vanemad seda noormeest teada võiks, aga nii tore ikka. Kolmandat korda pilku üle sõnade lastes taipasin – minu poeg! Minu poeg osaleb paraadil?! Kust see uudis nüüd tuli? Kiirelt sõnum edasi mehele, sest ta on küll ka seal grupis, aga tean juba kui kaootiliselt loeb. Teine sõnum pojale, et kas ta teab seda ja hullult äge. Saan vastuse, et nüüd jah teab ja vist on jh. Mis mõttes? Küsin mehelt, kas ma paisutan oma elevust üle või tema meelest on ka eriline asi, kurdan et poiss on kuidagi ükskõikne. Selles osas ma eksisin, õhtul kodus sain aru, et poiss oli värskelt enne mu sõnumit teada saanud ja natuke shokis. Otseloomulikukt googelmoogeldas emme igast asju uurida netist, muuhulgas tõstis lapse ärevust teatega, et kuule, Tuletoojad saavad presidendilt medali ka. Pidasime plaani, kuidas mehega kindlasti paraadil ka kohal olla.

Kuni ühel päeval toimetasin jänkse toita ja sain noorteinstuktorilt kõne. Arvasin, et ehk on tellitud viigipükste kohta infot või midagi. “Kas sul oleks võimalik lastega kaasa minna saatjana?” Ohsaa, mõtlesin, ma saan kogu seda paraadimelu lähedalt, lava tagant näha, muidugi ma lähen… Alles kõne lõpupoole turgatas mulle pähe, et 22 kui on proovid, on täitsa alles tööpäev. Pole hullu, kuidagi ikka saan vast. Lubasin esialgu kindla sõna anda siiski siis, kui ajakava ka saabub, hirmus et äkki peab päris varahommikul kohal olema. Suuremat paanikat tekitas pigem ütlemine, et saatjatele vist ei ole ööbimiskohta mõeldud (hilisemas kirjas siiski oli märgitud, et neil tuleb endil magamisvarustus kaasa võtta), sest kiire bookingu kontroll näitas et mõistliku hinnaga polnud läheduses midagi leida. Mees pakkus et üritab äkki koorma kuskile sinnakanti saada, et saab auto parkida, ise naersin, et eks ma võtan telgi kaasa siis.

Kõige selle vahele jäi poja koolitöö sooritus ehk matkamängu korraldamine, mille käigus me Rutja harjutusväljaku ümbruse metsasi mööda autoga ringi tiirutasime, nii et lõpuks tekis hirm kas õigeks ajaks finishi punkti jõuame. Kuidagi lihtsalt kadus aeg nii käest, ei kujuta ette, kui oleks üritanud asju ajada jalgsi läbi joostes. Enne algust sain teada, et Tuletoojate ühisfotod ja poisist kaadrid üksi on vaja kindlasti just selle päeva jooksul ära teha. Üldiselt on nii, et ma enamus tüdrukuid tean ainult vormis, tänavapildis ma neid ära ei tunne enamust, mõnda üksikut. Ma teadsin, et olen kohtunud teadlikult vähemalt korra kodutütrega, kes valitud oli, sest sõidutasin eelmine aasta neid ellujäämislaagrisse, aga tunnistasin hiljuti pojale, et pilte tegema minnes, olin väga kõhklev. Ajan vist kellegagi segamini teda, mõtlesin. Selgus et tüdrukud võivad poole aastaga lihtsalt tundmatuseni muutuda ja samas üldse mitte teistsugused olla. Igatahes nii me seal metsaservas siis fotod tegime, püüdsin neiu juhendamisel võimalikult asjalikud kaadrid saada, sest oli ilmne, et kellelgi pole aega nendeks. Päeva lõpus tekiski korra see paanika, et pildid ju ka, küsisin arglikult telefoni näidates, kas sellised sobiks, et me võtsime vahepeal fotosessiooniks aega. Kästi edasi saata. Tänaseks on foto koos lisajutuga “Kaitse kodu” ajakirjas ilmunud ja NK-ga seotud lehtedel. Lisan siia tekstist foto.

Mida päev edasi, seda enam hakkas minusse endasse tekima ärevus. Tööl sain asjad korraldatud nii, et nõustuti mu varase lahkumisega, kuna lubasin, et ükski selle päeva töö sellest tegemata ei jää. Aga ühiselt tellitud viigipükstest polnud endiselt midagi kuulda. Kas ma peaksin ikkagi poodi minema? Teoorias võinuks sobida ka poisi 9nda klassi ülikonnapüksid, teoorias. Nädal enne suursündmust võttis noorteinstruktor taas ühendust, jagades mis ta maleva poolt meile valmis paneb kaasa ja olles samuti üllatunud, et me pükstest miskit ei tea. Hiljem selgus, et need ootavad kohapeal. Tüütasin oma facebooki tuttavaid lakamatute jagamispostitustega tuletoojate teemal. Maadlesin triikraua ja vormipluusiga. Õppisin tundma kaasapakitud rõivaauruti hingeelu, et mitte kohapeal ärevuses nuputada.

22.juuni hommik algas mulle kell 4, kui kass akna taha ilmus. Lasin ta tuppa ja pomisesin, et mul on veel pool tundi, lasku mul olla. Kiire tööpäev ja kell 13 sai pm oldud kohal Alu mõisas. Lapsed omale toad leidnud ja üllatusena siiski saatjatel toad. Aga kaos algas kohe… Kui paberil seisis, et rahulikult aega lõunat süüa ja siis esmast proovi teha, selgus et enne tuleks vormi panna, kusjuures viigipüksid endiselt puudusid. Tundsin kuidas hakkan paanikasse minema. Õnneks oli poiss mustad teksad kaasa võtnud ja sai need jalga tõmmata esmalt. Järjest jõudsid püksid, rihm, rätiklamber jne. Esimesed kaks tundi oligi paras kaos mu meelest. Kõigepealt pärast söömist rivitrill. Õpetati kuidas tuld võtta, seletati, kuidas tõrvikuga edasi toimetada. Ma ütleks et esimene katse tuli mu noortel kenasti välja.

Järgnes sõit kalmistule, kus lapsed panid sõjas langenute haudadele küünlad. Jalutuskäik läbi surnuaia. Kiriku juures mälestussamba juures harjutati pärgade panekuks ning edasi ootas juba paraadi peaproov. Tuletoojad ootasid nö kõrvaltänavas ja võisid vist ka väheke vabamalt olla, paraadi rivis kuumusest kukkujaid jagus. Päris karm tegelt seal päikses seista täisvormis tunde kui väljas on megakuumus.

Lõpuks sai proov läbi, noortel veel elu kees, aga mina tundsin küll piina oodates saatjate koosoleku algust kell 22. Natuke infot, väga palju treppi mööda kappamist ülesalla, laste veenmist et nad toidupakid võtaks.