Ma olen sõnasõnalt sellist küsimust saanud viimastel nädalatel paar korda nädalas kindlasti ja erinevatelt inimestelt. Noo ei ole valmis, ei ole noh… Mitte essugi ei jõudnud majaga selle ülejäänud suvega ära teha. Okei, elutoa liistud enamvähem, aga see jäi ka septembrisse.

Kanade maja sai küll valmis, isegi aia ümber. Kõik kanad kohanevad seal hetkel üksteisega. Pea kolm nädalat juba. Endiselt veel käin neid hommikuhämaruses välja laskmas, et nad ei jõuaks kakelda omavahel vaid läheks õue toimetama. Kolm kana (tegelt 2 + kukk) elavad küülikute juures. Neil hakkab seal küülikute jõusööda peal juba natuke identiteedikriis tekima, aga mul ei ole paremat lahendust. Teiste juurde neid tagasi panna enam ei saa. Üks neist pole vanu kanu näinudki, korjasin ta enne välja, tal on järjekindel jalaprobleem miski, korra sai teda juba varem ravida püütud. Kuigi kui ma nüüd raske südamega ütlesin mehele, et mis me tast piiname, likvideerigu ära, siis järgmine päev oli ta imekombel jalul. Aegajalt on näha, et tal on raskusi, aga jaa, selle nädala on ta enamuse ajast ringi kooserdanud, mitte maas kössitanud. Kukepoiss on meie äbarik, kes sai algul üles turgutatud aga kanade kokkupannes juhtus et ta jäi kohe päris sulituks, tal polnud varem ka nende sulgedega kiita, aga hetkel tahaks talle lausa kampsuni selga panna. Ja teine kana sattus hierarhia paikapaneku küüsi kõige valusamalt. Ma polnud üldse kindel et ta oma hiiglasliku peahaavaga mul ellu jääb, aga hetkel näib, et tal läheb enesetunne iga päevaga paremaks, aga reaalsus on et kui ta sinna tagasi panna, siis kordub kõik. Nüüd nuputame, kuhu need kolm tegelast talveks sättida, sest vanal kanamajal pole enam akent ees nt. See sai uuele ette tõstetud. Küülikupere kaitseks lihtsalt võrk akna ette löödud.

Heh, ma taipasin just, et ma pole kirjutanudki üldse, mis küülikupere jne. Alustame sellest, et tibumaja sai valmis ja noored nunnud kolisid majja sisse.

Nendega hakkas ükshetk lihtsalt kiire, sest juulikuises postituses näidatud küülikupere jäigi suures majas ainsaks. Kuumalaine põhjustas teistel emadel nurisünnitused. Kolooniana pidamine on seni õnnestunud kui vähemalt pooltel on pojad, sellist olukorda polnud meil olnud ja hirm oli suur, et trambitakse ära jne. Pojad aga said silmad pähe ja muutusid aktiivseks. Kokku oli neid 6 lumivalget ja 6 süsimusta, ühel mustal pealael valge träpsu. Naersime et nagu kabenupud ja üks tamm. Silmad on neil nii punased kui pruunid. Nii sai emme, kelle ristisime Maarjaks, koos oma titekarjaga kolitud ringi vanasse kanamajja. Tänaseks kui noored on tissist võõrutatud elavad nad omapäi, koos Lotte nimelise jänksi samavanade poegadega.

Vanad kanad sai rebasehirmus kolitud noorte juurde, esimese nädala ma möllasin nendega ikka korralikult. Käisin istumas, et noored julgeks süüa ja ehitasin kaitseseinu jne. Lõpuks kui mees koju tuli ja pakkus, et paneme neile hoopis aia üles, äkki siis on neil ruumi ja piisavalt tegevust, et pole aega peksta nooremaid, hakkasime neid päevaks õue laskma. Noored on oma eri tõugudega nii erinevas suuruses pealegi, et tänagi on läbi käinud arutlus, äkki paar pisemat koos karja äbarikega teise majja panna kasvama. Me algul lootsime, et meie braama mõõtu kanake hirmutab äkki vanad ära oma suurusega aga teda küll ei tihata vist taguda kuid taga aeti ikkagi ja kartis ta moore koledal moel.

Esilagu pidin nooremaid käima õhtuti “tuttu” panemas, sest nad ei julgenud tuppa minna kui vanad kanad ees juba sisse olid pugenud. Kui mina trepi peale istusin ja “tuppa nüüd” hõikasin, siis pugesid kähku oma nurka lipsata. Aga kogu selle aiaasjaga on naerda ka saanud. Kanad siblivad üpris kiirelt endale antud maalapi mustaks mullaks. Ja üldiselt on kana samasugune nagu hobune ja lehm, et rohi on mujal rohelisem ja maitsvam ehk siis pea peab aiaaugust alati väljas olema ja kõige kaugemat rohuliblet püüdma. Nad mahuvad tegelt sellest võrkaia silmast läbi pugema, esimesed päevad sai neid korduvalt tagasi aeda kamandatud, aga mida päev edasi seda kuulekamalt püsisid oma alal, pead õieli august väljas. Hakkasin ise ka juba kahtlema, et äkki tõesti muuta vaja. Ema ja mees rääkisid mõlemad, et aed ringi vaja panna. Ega see pole niisama, mõtlesin et seda saab kõige paremini teha kui nad on toas, aga eelmine õhtu läksid nad majja alles päris pimedas. Otsustasin, et ajan nad vägisi tuppa, protesti tuli küll aga lõpuks ronisid õrtele. Me aia üles panime mehega koos, ümber maja kõrval asuvate kibuvitsa põõsaste nt, noh et neil oleks varju päikse ja üksteise eest. Ringi ümber kanamaja ei saanud panna, sest meil on alune veel kinni panemata ja ei tahtnud, et keegi sinna alla munele hakkab käima. 50 meetrit aeda on päris kena tegutsemislapp, nööraed laseb endast üle astudes siseneda ja kõik ju ilus. Mõte oli viia aed teises suunas kaugemale, ümber vahtrapuu ja koerakuudi tagant, see tähendas et kibuvitsa põõsad pidid välja jääma, kuna nende vahelt ei saa sättida, siis oleks pidanud oksakääridega rada rajama. Ahh, polegi vaja, ülejääva aia osa vean hoopis kahe kanamaja vahele, seal rohetab suur plats maltsa vana aediku alal. Oi kurjam kui pusasse see võrk ja postid omavahel keerutasid end, pidin veerandi ju täitsa lahti kerima ümber nende põõsaste. Naiivselt panin postid maha, et küll sujub. Poole ringisättimise pealt kirusin end igatahes maapõhja. Ning jaa ma tean, et mul olid samal ajal toas kolm last, aga ma olen “Mina ise!” eriti kui ma juba närvi olen läinud. Enda meelest panin kõik postid maha ühtpidi aga lõpuks tuli nende teivastega ikka keerutada käes küll üht, küll teistpidi. Vähemalt poole tunnise müttamise järgi jäin lõpuks rahule ja hommikut ootama.

Niisiis hommikul ma kenasti kohe ärgates lasin linnukesed õue. Vanad kanad olid koheselt segaduses, põõsaste alune on pm nende valdus suht. Läksin teisele poole maja, kutsusin neid maja taha rohelist avastama ja suundusin siis tuppa kohvi ja raamatut nautima. Pisut aega hiljem hakkas õuest kostuma täiesti paanilist kisa. Tormasin välja, sest küllap peab kull olema nad avastanud, et sedasi lõugab keegi. Lähemale jõudes taipasin, et vähemalt pool karja on aiast välja pugenud ja siblib põõsaste all. Üksmeelselt, vanad ja noored koos. Üks vanadest lõugas aiavõrgus, sest tema ei mahtunud oma valitud augukesest läbi ja oli sinna end kinni sipelnud. Mind nähes hakkas kogu see seltskond mu peale üheskoos pahandama. Aitasin õnnetushunniku lahti ja mõtlesin hetke, et mis nüüd siis teha. Terve päev neid seal sisse tagasi loopida pole mul ka aega. Ohates otsustasin aia uuesti ringi sättida, võtsin maja taguse osa lahti tagasi ja sammusin nende postidega taas ringi, nii et põõsad saaks ka kuidagi sisse sätitud. Seekord olin ses suhtes juba targem et lahtivõetud posti surusin edasi liikudes maasse juba, nii et võrk jääks ka võimalikult pikalt lahti. Loomulikult oli mul seepeale õu seletavaid kanu täis. Ohh, pagan, need tuleb ju ka veel tagasi aeda ajada. Torisesin omaette et on ikka autistlikud veidrikud mul, muutustega üldse toime ei tule.. Siis meenus ütlus kanalatöö ajast, et linnud pidid talitaja nägu olema. Khmm… Kuidas palun? Kas see polnud mitte kompliment mu rahulike lindude kohta? Noh olgu, eks ta natuke tõsi ole, et mulle ka kooskõlastamata muutused ei meeldi. Ma lähen ärevusse ja närvi. Ja nad ei andnud oma nõusolekut sellele plaanile. Ma olen ju siiski seda meelt, et nõusolek peab olema. Sättisin viimaseid pinguldamisi teha ja ohkasin mõttes et need targutajad seal isaste küülikute puuri all tuleb üksi (kell oli veel nii vähe et pesamuna ainsana ärkvel) sisse saada kuidagi. Ja siis oh imet hakkasid nad puntide kaupa aia serva tulema mul, kukepoisid tegid mulle meelitustantse ja laulsid. Tõstsin võrgu üles, et tulge siis sisse, vudinal jooksid minust mööda. Ja nii tegi pm terve see kari, ma ei pidanud ise ühtki kana taga otsima. Noo ütle nüüd. Kõik siblisid rahulolevalt ja käidi isegi avastamas vahtra alust, mille olin aeda sisse siiski jätnud, lihtsalt natuke koomale toonud aia selle ümbert. Hiljem märkasin et põõsaste all oldi ka üksmeeles ja rahus kõik koos siblimas.

Kokkuvõttes – igav siin Metsalamajas ei hakka. Tunde lihtsalt on ööpäevas liiga vähe. Sain eile mehelt märkuse, et see projekt siin on mul täitsa unarusse jäetud. Mul see jutu algus oli mustandites mitu päeva tegelikult, aga ma natuke pelgan vahel, et kisub selliseks loomavärgiks ära. Samas ega ehitusjutte ju lõpmatuseni ei räägigi. Ükshetk võiks küsijatele ikka saada vastata, et on küll, lõpuks!